Miks sellega on vaja tegeleda?

V. Tonkov

Miks sellega on vaja tegeleda? Minu arvates on mitmeid põhjuseid, miks sellega peaks tegelema. On müstilise iseloomuga põhjused, mis toetuvad inimese usule – sellele, millesse ta usub. On põhjuseid, mis puudutavad enesetunnet ja tervist. On sellise kavala, müstilise alatooniga põhjuseid, kus inimene nagu ei tegeleks millegagi, kuid tema ümber juhtub kogu aeg midagi kummalist ja kuigi need sündmused teda ehk rõõmustavad, on need ka hirmutavad või toovad kaasa ebameeldivusi. Mõnedel inimestel on vaja sellega tegeleda ehk seepärast, et neid tõmbab teaduslik uurimistöö, teistel aga seetõttu, et neid huvitab maailma ja ümbritseva keskkonna seisund. Jne.

Selleks, et küsimusele väga lühidalt vastata, sõnastaks selle teisiti. Esiteks esimene etapp.

Esimene etapp on vastus küsimusele, kas selline fenomen on üldse olemas. Viimaste aastate jooksul oleme varasemast printsiibist lahti öelnud ja praktiseerinud selle fenomeni tõestatavat poolt. Näide: spetsiaalsed kursused loetakse meil õnnestunuks ainult sel juhul, kui eranditult kõik inimesed, kes seal osalesid, suudavad liigutada kompassinõela ja suudavad töötada rippuvate esemetega, näiteks liigutada pilguga kuuseehteid või muid rippuvaid esemeid, panna neid kõikuma või pöörlema. Kõik muu, mida me enne nimetasime selgeltnägemiseks, tervendamiseks, on samuti alles jäänud, aga juurde on tulnud tõestatav pool. Meie tähelepanekud tõestavad, et see toimib. Miks? Sest kui me aastast aastasse näeme, et grupid täies koosseisus seda teevad, siis ei saa enam öelda, et see pole võimalik, seda pole olemas. Niisiis esimene küsimus saab vastuse: fenomen on olemas. Me ei ütle, milline see on, me ei räägi sellest, kas see fenomen on õige või mitte, kas me tõlgendame seda õigesti või mitte jne. Me räägime ainult sellest, et inimene on võimeline vahemaa tagant mateeriat muutma ja liigutama. Antud algsel etapil meile sellest piisab.

Niisiis selgus, et fenomen on. Kui fenomen on, siis võime selle kas unustada või siis seda kasutada. Need inimesed, kes on otsustanud fenomeni unustada, võivad seda teha ja selle juurde mitte tagasi tulla. Keegi ei saa ju kedagi sundida tegelema näiteks tehniliste töödega, autot juhtima, olema kirurg, psühholoog, geoloog või kes tahes. Kui inimene ei taha, siis see on tema isiklik asi. Ainult et sel inimesel ei ole õigust süüdistada teisi – neid, kes on otsustanud teemat uurida. Miks? Situatsioon on sama – inimene tahab fenomeni uurida ja uurib. Kui küsimus pole aatomipommi valmistamises köögitingimustes, siis las ta tegeleb.

Niisiis on meil olemas fenomen ja ka inimesed, kes tahavad sellega tegeleda. Me ei puuduta neid, kes sellega tegeleda ei taha või ei taha, et meie sellega tegeleksime. Me võtame ainult neid inimesi, kes tahavad fenomeniga tegeleda.

Nüüd küsimus: miks? Ühed räägivad, et sellega on vaja tegeleda, sest see parandab tervist. Teised võivad aga väita, et on juhuseid, kus tervis sellest hoopis halveneb. Ühed inimesed leiavad, et see aitab meil õppida tundma maailma ja seda, mis seal toimub. Jah, ütlevad teised, aga vahel me avastame sealjuures asju, mis meile ei meeldi. Kolmandad kinnitavad, et see aitab ennast tunda erilisena, ainukesena, kõige võimsama ravitsejana Venemaal, aga võib-olla kogu maailmas, kõige võimsama maagina Venemaal, aga võib-olla ka maailmas jne. Keegi võib selle peale pahane olla. Küsimus: kas see segab seda inimest? Ma ei tea. Oluline pole see, kelleks me ennast peame, vaid hoopis muu: miks meile seda vaja on? Meil on seda vaja ainult ühel põhjusel: see on meile huvitav. – Nüüd hüppas füüsik kuskilt laua alt välja ja küsib, mis asi see huvitav üldse on ja kui ongi huvitav, kas siis on kohe vaja sellega tegeleda?! Küsimus füüsikule: aga miks sina tegeled füüsikaga? Ta vastab, et see on talle huvitav…

Aga meil on huvitav vot selle fenomeniga tegeleda. Kõige olulisem element on huvi. Miks? Sest kõik inimesed elavad huvi pärast – kui huvi kaoks, siis inimesed sureksid. See on sisuline küsimus: kui inimese huvi kaob, siis ta sureb, usun, et paljud teist on sellega kokku puutunud.

Niisiis esimene põhjus, miks sellega tegeleda, on huvi.

Teine põhjus on enesetunne. Ma ei räägi tervisest, ma räägin enesetundest. Miks? Mis on enesetunne? See on tervise situatsiooniline, kerge vorm, mis ei ole iseenesest tervis, vaid selle osa, mis räägib meie seisundist konkreetsel ajamomendil. Näide: inimesel võib olla tõsine haigus, aga antud momendil on ta õnnelik. Või vastupidi, inimesel võib olla kõik korras, tervis ja muu, aga õnnetumat olendit on antud ajamomendil raske leida. Teine põhjus, miks sellega tegeleda, on see, et see annab meile võimaluse reguleerida ja juhtida oma enesetunnet.

Kolmas põhjus, miks on vaja sellega tegeleda, kui võtame tähtsuse järjekorras, ongi tervis. Nende asjade õige ja kohane kasutamine, mida me valdame, võimaldab meil suuremal või vähemal määral luua tingimused, kus meie tervis muutub märksa paremaks kui meid ümbritsevatel inimestel. Miks see juhtub? Esiteks sellepärast, et me oskame reguleerida oma seisundit – mitte tervist, aga seisundit! – ega lase seetõttu mõningatel haigustel areneda. Teiseks oskame oma sisemisi seisundeid juhtida ja see oskus annab võimaluse tegeleda enesetervendamisega. Kolmas põhjus, miks me sellega tegeleme, on see, et me hoiame kokku suure hulga vahendeid, mis tervishoiul oleks ehk vaja kulutada meie taastusravile. Me saame hakkama isiklike omadustega ja võimetega.

Neljas põhjus, miks sellega on vaja tegeleda, seisneb selles, et me võime, kui teemat valdame, parandada enesetunnet ka meid ümbritsevatel inimestel – sugulastel ja tuttavatel, nii et nad hakkavad meid vähem häirima, seega vabaneb meil aega tegeleda esimese põhjusega – oma huviga. Neljas põhjus seisneb niisiis selles, et me suudame aidata meid ümbritsevaid inimesi, parandada nende tervislikku seisundit jne.

Viies põhjus. Pöörake tähelepanu, et alles viiendaks panin põhjuse, mida muidu rääkisin teile esimesena. Jah, me kõik ootame seda momenti, kui meie selja taga langeb pauguga kinni üks uks. See uks on kirstukaane moodi. Siinkohal peaksime kõik võpatama ja katma kätega näo… Näidake mulle siinolijatest inimest, kes arvab, et see teda ei puuduta. Ma ei vaidle vastu, igaühel on õigus arvata, et teda see ei puuduta. Aga fakt jääb faktiks, igaüht meist ootab ees sündmus, mis on seotud kas siis tõepoolest kõige lõppemisega või on siis millegi osaline muutumine – kas mingis teises vormis eksisteerimine või mitte. Kas see on tõde? Aga kes seda teab? Siin võin tuua ühe tsitaadi suhteliselt tuntud inimeselt, ajuinstituudi juhatajalt Natalja Behterevalt: „Me võime ainult oletada, mis seal on, aga me ei saa öelda, mis seal on.“ Mulle öeldakse, et on ju inimesi, kes on üle elanud surma ja kes on tagasi tulnud ja sellest rääkinud. Asi ongi selles, et nad tulid tagasi, tähendab – nad ei surnud. Need, kes on surnud, ei tule kindlasti tagasi. Mõned räägivad, et aga me ju keerutame taldrikut ja need, kes meiega suhtlevad, on ju surnud. Aga see pole veel kindel, kes teiega suhtleb, see pole fakt. Ma arvan, et need pole surnud, vaid hoopis keegi muu. Teie vaidlete vastu, et ta toob esile selliseid fakte, mida teadis ainult see inimene jne. Ent seegi pole fakt, tegelikult võib seletus olla mis iganes, on tuhandeid võimalusi. Fakt on midagi muud.

On sündmus, mis ootab igaüht meist, seda esiteks. Teiseks, selle sündmuse kõige peamine osa puudutab mitte ainult meie keha, s.t mitte niipalju meie keha, kuivõrd just seda, mis on meie kõige väärtuslikum vara – meie teadvust. Meie vastuvõtlikkust, meie elu kui sellist. Meie elu on just nimelt teadvus.

See, millega me tegeleme nüüd, oma elu ajal, annab meile põhjuse kas või oletadagi, et eelnimetatud sündmuse lähenedes annab see meile võimaluse teha mingeid liigutusi selleks, et protsess kuidagi ümber suunata ja ehk mingil moel, suuremal või vähemal määral parandada oma olukorda. Antud hetkel oleme kõik elus, kellelegi meist ei lähene surm ja meil ei ole kohustust sellest mõelda. Aga see pole meist nii kaugel, nagu tundub. Noorus arvab, et ees on lõpmata palju aega, aga need, kes on vanemad, teavad, et iga aastaga lendab aeg järjest kiiremini ja kiiremini ja kiiremini. Nagu heas multikas – inimene visatakse kärmelt kirstu, kaas pauguga kinni ja siis kukub kõik suure müraga kuskile. Aga algas kõik aeglaselt ja ees oli terve igavik…

Ent see on teine küsimus. Tähtis on, et viies põhjus, miks selle fenomeniga tegeleda, on isiklik ja puudutab meid kõiki. Küsite: aga kui see kõik on vaid suur pettus ja surm ongi surm, nii et peale seda tulgu või veeuputus? Aga selle juures jääb alles esimene põhjus – huvi. Ja jumal sellega, las surm olla selline, et peale selle ei tule midagi, aga see-eest on elada huvitav. Nüüd küsib keegi: kuidas huvitav? Need, kes sellega tegelevad, ütlevad muidugi, et on huvitav, aga need, kes sellega ei tegele, arvavad end teadvat, kuidas elavad need, kes sellega tegelevad. Aga see on juba teine küsimus. Kui aga teil pole huvitav, siis on minul üks küsimus: miks te siia tulite? Kui tulite, tähendab – on huvi. Ent kui on huvitav, siis minge viiendast põhjusest tagasi esimese juurde. Olgu pealegi, et pärast surma midagi ei ole, aga see-eest on elada huvitav.

Tulles nüüd tagasi selle juurde, millega oleme tegelenud palju aastaid, siis kõige alguses ehitati see üles usule, ainult sellele, et keegi nägi kuskil midagi ette. Siis tuli teine etapp. Me esitasime endale küsimuse: kas me ei peta iseennast ja teisi? Ja hakkasime tegelema uurimisega. Tänaseks hetkeks ütlen äärmise ettevaatlikkusega, aga täiesti täpselt ja täiesti konkreetselt, et tõepoolest on olemas midagi peale füüsilise keha ja seda on võimalik kindlalt tõestada. Kusjuures hoolimata sellest, mida kirjutavad oma raamatutes suured teadlased ja õpetlased. Miks? Sest kui te murrate oma isikliku jala, siis te murrate selle ise ning kõik targad õpetlased ja suured õpetajad ei oma sellesse mingit suhet. Miks? Sest see pole nende jalg. Mis siis, et te murdsite oma jala nende vea tõttu, neid see ei puuduta ega huvita. Kordan veel kord: faktid näitavad, et on olemas midagi, mis võib eralduda kehast, võib korda saata teatud tegevusi, nii et tekib tõesti arvamus sellest, et füüsilise keha surma puhul see, mis sealt eraldub, elab edasi.

Siit jõuame kuuenda põhjuseni. See on üks olulisemaid. Minu meelest. Nende inimeste jaoks, kes professionaalselt tegutsevad sellel alal. Kuues põhjus seisneb selles, et inimesel, kes selliste asjadega tõsiselt tegeleb, on teistsugune struktuur. Kuna ta tegeleb aktiivselt peenemate struktuuride, peenemate energiakandjate ligimeelitamisega jne, siis on tema peenmateriaalne koostumus teistsugune. Mille sarnane see on?

Kujutame endale ette, et meil on aias üks närbunud tomatipõõsas, aga teine põõsas on selline rasvane ja suur. Tuli kuivaperiood. Kumb neist esimesena hukkub? Keegi leiab, et mitte see närbunud, kuna see on harjunud võitlema. Ehk teatud tingimustes jah, aga tõenäoline on siiski, et esimesena annab otsad just närbunud põõsas. Arvestades seda, et iseenda surm on seotud just nimelt sellega, et kõigepealt hävib füüsiline keha, siis on loomulik, et kogu teadvuse koormus langeb teisele, peenmateeria osale. Kui see on nii, siis kohtume ühe väga huvitava efektiga. Nimelt sellega, et treenitud peenmateeria osa peaks säilitama teadvust paremini kui mittetreenitud. Miks? Aga sellepärast, et see on treenitud. Just see kuues põhjus on kõige olulisem tänapäevastes tehnogeensetes tingimustes. Kui tuletame meelde erinevaid iidseid õpetussõnu, siis seal on kirjas, et probleemid tekivad millal? Kui võtame näiteks kohalikud, kristluseks nimetatud tekstid, siis näeme, et omal ajal leiti: maailm lõpeb ja kõik läheb pimeduse kätte siis, kui maailm kattub juhtmetega (meie keeles), taevas lendavad mustad linnud (lennukid niisiis) jne, jne. Kui lööme lahti Nostradamuse ennustuse, siis ka tema andis meile teada erinevaid asju, aga see on juba teine teema. Tähtis on, et kui võtame inimese (endise inimese) ja paneme ta konservikarpi (nimetatakse kirstuks) ning viime selle kalmistule, siis ta rahulikult ja vaikselt laguneb loomulikes oludes. Nüüd võtame teise variandi. Võtame inimese, pakime ta mitmekordse kasutusega konservikarpi ja saadame gaasipõletisse, kus ta lühikese aja jooksul muudetakse lihtsalt tuhaks. Lühikese aja jooksul töödeldakse inimene ringi millekski palju peenemaks, osaliselt midagi kadus ja midagi jäi jne. Aga kui see peaks juhtuma näiteks tuumaplahvatuse tingimustes, siis selle võimsus on palju suurem – nii palju suurem, et hävitatakse ka nn peenmateeria kandjad. Kui kaugele need lõhutakse? Keegi ei tea. Võib täiesti vabalt juhtuda, et tuumaplahvatuses lõhutakse peenmateeria kandjad sellises ulatuses, et pole midagi, mis võiks säilitada meie teadvust. Meie jaoks tähendab see… Pst!

Võib-olla tõesti pole see maailma arengu vaatenurgast midagi. Aga kui see puudutab isiklikult seda inimest või neid inimesi, kes istuvad siin, kes toolil, kes põrandal, siis nõustuge – situatsioon on hoopis teine. Situatsioon, mis puudutab isiklikult meid, loobki sellesama küsimuse, mis nõuab vastust kuuenda põhjusena. Kuues põhjus: treenitud inimesel on kõrgem nn egregoriaalne sammas. S.t peenmateriaalne energiakandja, peenmateriaalne keskkond, mis jääb peale inimest, on palju avaram. Ja ütleme jämedalt, et võimalusi kõrvale hiilida tuumaplahvatusest, tõsisematest kataklüsmidest jne, on tunduvalt rohkem treenitud kui treenimata inimesel.

Ütleme, et keegi seltsimeestest teadlastest väidab, et seda, mida ma räägin, võib nimetada sonimiseks. Ma võin vastata, et kõrgelt haritud paapua Paapua saarelt Uus-Gineast pidas end kuskil 1985. aastal ka kõrgelt harituks. Kuni selle ajani, kui saarele tuli keegi uurija, kellele paapualane, keda hüüti šamaaniks, ütles, et mida sa siin puhud, mine sinna tagasi, kust sa tulid. See, mida sa meile räägid, on antiteaduslik, nagu on antiteaduslik ka see laev, millega sa saabusid, samuti nagu habe su näos jne.

Meie siin tegeleme maailma reaalse olukorraga. Kas see on teaduslik või mitte, see ei huvita mind. Kui minu silme all liigutavad mitmed kümned inimesed esemeid, siis see tähendab – fenomen on olemas, hoolimata sellest, mida räägivad teadlased ja akadeemikud.

Tuleme tagasi kuuenda põhjuse juurde. Veel kord ütlen, et inimene, kes tõsiselt tegeleb selle teemaga, aga – teatud tehnoloogiaga, teatud teid kasutades, konkreetselt teatud suunas. Mitte igal inimesel, küll aga sellel, kes konkreetselt tegeleb konkreetsete asjadega, avaneb tõepoolest võimalus märgatavalt efektiivsemalt säilitada oma peenmateriaalne kooslus, mis võib olla tema teadvuse kandjaks. Aga on ka teised meetodid, mis pole meie tee, millega tegelevad teised inimesed ja mis ainult halvendavad inimese olukorda tõsise plahvatuse korral. Küsimus: kas ainult tuumaplahvatus on selline tõsine asi? Üldsegi mitte. Kujutame endale ette teatud materiaalselt eksisteerivaid olevusi, kes püüavad raadiolaineid. Nende jaoks on armageddon juba alanud. Seesama maailma lõpp. Kujutage endale ette, et on mingi punkt näiteks metsas, kus alati oli rahulik ja vaikne ja kus need peenmateriaalsete omadustega olevused pesitsesid. Nad tundsid ennast rahulikult, nad teadsid, et aastast aastasse on raadiolainete väli just selline ja mitte teistsugune. Ja äkki pani keegi sellele kohale masti piisavalt võimsa saatjaga. Nende olendite jaoks on see nagu tuumaplahvatus. Kui keerati nuppu ja mast sisse lülitati, oli see neile nagu tuumaplahvatus. See oli kuues põhjus.

Seitsmes põhjus. Seitsmes põhjus on seotud sellega, et need peemateriaalsed olevused, peenmateriaalsed fenomenid, tahame me seda või ei, on siiski olemas. Tihti kuuleb nende peenmateriaalsete fenomenide või sündmuste kohta selgitusi ja jutte – teinekord tahaks hüüda, et see pole tegelikult nii, vaid on hoopis teistmoodi, kuid vaikin lihtsalt sellepärast, et midagi head ma vastuseks ei kuuleks. Miks? Aga sellepärast, et enamus inimesi kaldub võtma soovitut tegeliku pähe. On olemas asju, mis on kergelt seletatavad ja kus eksitakse vähe. On aga olemas ka asju, mida me ei märka, ent mis omavad otsest suhet sellesse. Et sellest aru saada, on vaja see tõsiselt ja mõtlikult lahti harutada. Sügavalt ja üksikasjalikult. Aasta aasta järel, päev päeva järel, minut minuti ja sekund sekundi järel. Ainult nii saavutatakse reaalne võimalus seda tulevikus ette kujutada. Siin tuleb mõista üht asja: paranormaalsed fenomenid on tõepoolest olemas, need on seotud olenditega, mingite tegudega jne. Nad on olemas. Seitsmes põhjus selles valikus, miks sellega on vaja tegeleda, ongi see, et alati on vaja inimesi, spetsialiste, kes võiksid jagu saada mingist imelikust põhjusest, mingitest imelikest nähtustest või sündmustest, millega ei saa hakkama kogu kaasaegne teadus. On vaja inimesi, kes võtavad kätte ja mingil imelikul, teadusele seletamatul moel teevad seda, mida ei suuda teha teised.

No vot, arvan et nendest seitsmest põhjusest on küll, et aru saada, miks selle fenomeniga tegeleda. Muidugi on olemas veel kaheksas ja üheksas ja … kuueteistkümnes … jne põhjus. Kõik ülejäänud põhjused võite endale ise üles kirjutada.