Harjutused telekineesiga tegelemiseks

V.Tonkov

Töö rippuvate asjadega

Kõige kergem ja lihtsam ripats tehakse järgmiselt: võtame tüki ajalehte, lõikame temast riba, keerame rulli, võtame sisemisest otsast kinni ja püüame eset, mis me sellisel moel saime, tasakaalustada, et võiks keskele kinnitada niidi ja ta üles riputada. Peaksime saama spiraali. On vaja leida siidniit ja keerutada see lahti kuni kõige peenema niidikeseni. Soovitan nii teha, sest nõnda saavutame täiesti teise tundlikkuse. Kui riputada spiraal lihtsalt niidi otsa, on kõik märksa keerulisem.
Soovitavalt võiks sellel spiraalil olla mingisugused tähed või jooned, et pilgul oleks, millest haarata. Siin ilmneb enamusel inimestest üks efekt: ta püüab spiraali suunata ühele poole, aga see keerutab end teisele poole. Ja vastupidi: kui inimene püüab seda tagasi pöörata, pöördub see algasendisse. Selle efektiga võib mängida.
Kui palju spiraalikesi võiks üles riputada? Minul rippus neid omal ajal tükki kuus. Teie võite riputada, kui palju tahate.

Järgmine ripatsite variant – kuuseehted, ümmargused. Soovitav võtta erinevast materjalist ja samuti mitu tükki. Ka neil peaksid olema mingid joonistused, et pilk saaks neil peatuda ja võiksime olla kindlad, et ehted tõepoolest keerlevad.

Harjutuse variant. Istume 2–3 meetri kaugusele ja püüame, hingamist seejuures kergelt reguleerides ja jälgides, spiraale või pallikesi justkui kogemata ja sundimatult liigutada: kas keerutada või kõigutada. Protsessi õnnestumise korral ei nõua palju vaeva liigutada pallike, mis ripub 60 cm niidi otsas, 3–4 cm kõrvale ja hoida seal küllaltki kaua ilma tõsiseid pingutusi tegemata. Kordan: vaja on tabada protsess ise.

Töö kompassiga

Soovitav on võtta kaks-kolm erineva suurusega ja erinevast materjalist kompassi. Kaaned (klaas) võiks kompassidelt maha võtta, et nõel oleks vabas ruumis ja talle saaks mõjuda mitte läbi klaasi või plastiku, vaid vabalt – siis ta on tundlikum.

Esimene variant. Viime näpuotsad kompassinõelast mõne sentimeetri kaugusele ja püüame luua sideme näpuotste ja nõela otsa vahel. Selle sidemega püüame nõela kergelt tõmmata ja kõigutada. Kõik sõltub siin oskusest häälestuda. Ilmselgelt on kõige kergem nõelakest sõrmedega tõmmata.
Kordan: vahemaa olgu kindlasti mõni sentimeeter, sest kui viia näpud liiga lähedale, siis hakkab magnetiseeritud nõelake kehale igal juhul reageerima.

Teine variant. Asetame käed umbes 10 cm kaugusele kompassist nii, et see jääb peopesade vahele. Püüame sellisel moel liigutada nõelakest. Võib-olla hakkab käte vahel midagi toimuma, võib-olla osalevad protsessis silmad. „Võib-olla“ on siin nende inimeste tarvis, kes alustavad nullist. Kogenum inimene peab selle lihtsalt tõlkima oma keelde.

Kolmas variant. Istume mugavalt, et kompassid oleks nägemispiirkonnas, aga pilk neile otseselt ei langeks. Soovitav on, et vaade oleks lõdvestunud. Lihtsalt tegeleme oma asjadega, aga silmanurgast jälgime kompasse. Mingil hetkel ilmneb huvitav efekt: kaks noolekest seisavad, aga üks hakkab äkki kõikuma. Või kui püüame liigutada ühte nõelakest, liigub hoopis teine. Algetapis võib inimesel olla küllalt raske häälestada ennast ühele seadmele, seepärast ka mitu kompassi. Mis tasemeni peaks nende nõelakestega jõudma? Kuni selleni, et te võite suhteliselt kergelt tekitada ringe. Kui keerutate nõela piisavalt kergelt kord ühele, kord teisele poole, tajute midagi kummalist: keerutate, keerutate – eufooria, täielik kaif – ja äkki tunnete jõu ülejääki. Kui anda sellel hetkel seestpoolt tõuge, lendab kompass laualt. Kui õpite seda tõuget reguleerima, siis võite juba kompassi ennast liigutada.
Neid harjutusi, millest ma räägin, olen ise teinud korduvalt. Võin öelda, et esimene etapp, nõelakese liigutamine, tuleb inimestel piisavalt lihtsalt välja, kompassi liigutamisega on aga juba suur hulk probleeme.

Töö elektriseadmetega

Põhimõtteliselt pole minul kunagi õnnestunud panna elektronkella käima, aga seisma – suhteliselt kergelt. Võtke elektronkell, millest pole kahju, ja püüdke seda vaadates numbreid kustutada.

Proovige neid harjutusi. Üldsegi pole vaja neid asju tõestada kellelegi teisele. Veelgi enam: soovitav on teha neid nii, et keegi sellest ei teaks. Kõige parem, kui teil oleks oma nurk, kuhu keegi oma nina ei topi ega tea, millega te seal tegelete.

Siinkohal tuleks täpsustada, et harjutuste sooritamise juures võib esineda meeldivaid ja ka ebameeldivaid ilminguid. Näiteks võib pea päris kõvasti valutama hakata. See annab märku sellest, et teete midagi valesti. Kui pingutame nii et kolp peaaegu et praguneb – see ei aita protsessile kaasa. Tuleb õppida tegema alguses nii, nagu just välja tuleb, kusjuures paljudel käib see läbi hüsteeria. Hiljem tuleb õppida protsessi viima üle normaalseks seisundiks, nii et olete tasakaalus. Neil inimestel, kes pidevalt liigutavad esemeid vägistamismeetodil, on oht saada väga tõsiseid tervisehädasid. See ei tähenda, et asjaga poleks vaja tegeleda, aga on vaja õppida tegema harjutusi teisiti, pingutamata.