Biosensoorse psühholoogia alused

V. Tonkov
Ettekanne konverentsil „Hingamine. Tervis. Edukus“
27.10.2007 Sankt-Peterburgis.

Biosensoorse psühhoteraapia suund taasavaldunud modaalsuse vormis registreeriti 2003. aastal Moskvas, Ülevenemaalises Professionaalses Psühhoteraapilises Liigas.

Biosensoorse psühhoteraapia üldine skeem, selle mõistmise alused, uurimise põhiprintsiibid ja praktiliseks kasutamiseks vajalikud lähenemismeetodid olid välja toodud ja ette valmistatud minu aastatepikkuse uurimis- ja õpetajatöö tulemuste põhjal, hiljem minu poolt kohandatud Biosensoorse Instituudi juhtivate spetsialistide ning rea asutuste jaoks, mis on selle uurimis-õppeasutuse loogiliseks jätkuks. Ülaltoodud juriidiliste asutuste tegutsemine toimus hiljem üldises uuringute voolus, millele pandi alus minu korraldatud seminaride ja kursustega aastatel 1989–1991. Ideed, formaliseeritud lähenemine, aastatepikkune kogemus ja minu toonaste kursuste metoodilised materjalid, mis läbisid minimaalse, ainult tehnilise korrektuuri, aga vahel ka ilma muutusteta, said hiljem aluseks biosensoorsete alamdistsipliinide grupi registreerimisel ja samuti selle suuna edasiarendamisel.

Biosensoorsete psühhodistsipliinide eesmärk ei ole teaduses juba olemasoleva ärapõlgamine, eesmärk on muus: tuua uues valguses välja ja võtta üldistavalt kokku juba teadaolevad, aga ka vähetuntud faktid, et luua eluliselt vajalik kaasaegne suhtumine küsimustesse, mille kohal on põlvkondi rippunud müstifikatsiooni, pettuse, vale ja väärtõlgenduste pilv.

Just vastuste otsimine küsimustele inimese eksisteerimise olemusest ja tema võimaluste piiridest ongi biosensoorsete psühhodistsipliinide tekkimise peamine põhjus.

Biosensoorsete psühhodistsipliinide suund (psühholoogia, psühhoanalüüs – kui selle üks alajaotus, psühhoteraapia) tekkis täiesti õigustatud tagajärjena juba algselt eksisteerinud paljude vasturääkivuste tõttu, mis kaasnesid klassikalistele psühholoogilistele lähenemisviisidele ja väljendusid reaalselt eksisteerivates, kuid psühhodistsipliinide spetsialistide poolt kangekaelselt ignoreeritavate faktide – paranormaalsete efektide ja fenomenide olemasolus, mis väljenduvad ilma erandita iga inimese organismi spetsiifilises psühhofüsioloogilises eripäras. Biosensoorsete psühhodistsipliinide kompleks, erinevalt suuremast osast klassikalistest, opereerib seisukohtadega, mis algselt toetuvad meie instituudis paljukordselt tõestatud faktidele ja tähelepanekutele, kinnitab neid samu fakte ja samuti nende laiaulatuslikku kasutamist erinevates situatsioonides.

Tulemuseks saame biosensoorsete psühhodistsipliinide fundamentaalsed põhitõed ja mõisted:

konkreetsetest ja täiesti tõestatavatest väidetest,
mis on saadud konkreetsete spetsialistide poolt,
konkreetses kohas,
konkreetse kontrolli juures,
hilisemal konkreetsete järelduste tegemisel,

ja tulemusi andvate, konkreetsete, praktiliselt kasutatavate lähenemiste väljatöötamisel.

Biosensoorsete psühhodistsipliinide aluste eellugu on lühidalt siin:

Praktiliselt eksisteerib igal inimesel eriline, varjatult tegutsev, eriline – füüsilisevälise iseloomuga ressurss (see tähendab – tänapäevaste seadmete abil keeruliselt määratav või praktiliselt määramatu). Rea ortodokssete või lihtsalt ebapiisavalt kasvatatud teadlaste fundamentaalsed kahtlused, mis süüdistavad konkreetseid ausaid inimesi pettuses, antud juhul tähtsust ei oma, kuna meil õnnestus, kasutades ainult säästvaid psühholoogilisi meetodeid ja lähenemisi, saavutada praktiliselt sajaprotsendiline tulemus spetsiaalselt mittevalikulise grupi osalejate hulgas kompassinõela, rippuvate esemete ja muude asjade kontaktivaba liigutamise alal. Suurel osal osalejatest on täheldatud ka palju tõsisemaid paraefekte, mis kandusid üle muudele valdkondadele. Faktid on jälgitavad, korratavad, statistiliselt üldistatavad ja täiesti kättesaadavad teadlikuks registreerimiseks ja järelduste tegemiseks.
Selliste efektide olemasolu, mis on otseselt seotud reaalsete mõjutustega, kuid mida ei arvestata kaasaegses klassikalises psühholoogias, annab üsna kahemõttelise varjundi statistiliselt keskmise psühholoogi ja psühhoterapeudi, praktiku, pedagoogi, uurija tegevusele. Psühholoog, keda on ekslikult veennud rida teadlasi – keemikuid, füüsikuid ja psühhofüsiolooge –, viib läbi oma professionaalset tegevust, toetudes algselt inimese psüühikas olevate paranormaalse iseloomuga mehhanismide puudumisele, suhtudes nende olemasolusse kui müstikasse ja müüdiloomisse. Isegi kui ei esitata küsimust nende tõestatud (psüühiliste, füsioloogiliste või üldistatult – psühhofüsioloogiliste) parafenomenide päritolu kohta, võib täiesti ühemõtteliselt anda hinnangu teadusele, mis eitab tervet plasti omavahelisi mõjusid, mis omavad temasse otsest, vahetut suhet – tõestatut ja esitatud lahtimõtestamiseks.
Selline fakt sajaprotsendilise – olgugi et lihtsa – paraefekti saavutamise kohta sadade eksperimendis osalejate puhul, keda võeti ilma eelneva valiku ja testimiseta, annab aluse väiteks, et spetsiifilised iseloomujooned ja vastastikused mõjud, mida kirjutatakse ainult illusionistide ja paranormaalide arvele, on omased kõikidele inimestele ilma eranditeta, põhimõtteliselt, kuid need on teatud tingimuste tõttu varjatud olekus. Aastatepikkused uurimused (alates 1989. aastast) tõestavad seda järeldust täiesti kindlalt ja täiendavad: ülalmainitud iseloomulike omaduste varjatud olek inimestel on põhjustatud välise sotsiaalse keskkonna agressiivsest kasvatusprotsessist ja psühhosotsioloogilise tagakiusamise erilisest vormist. See psühhosotsioloogilise tagakiusamise vorm on pigem sotsiaalselt tellitud, kui algselt omane psühholoogiale – teadusele, mis on välja kasvanud filosoofiast
Ülaltoodust tuleneb meie meelest üsna loogiline järeldus: spetsialist-psühholoog teeb äärmiselt tõsise vea, ehitades üles oma järeldused üksikute inimeste, kollektiivide või sotsiaalsete gruppide kõrgema närvisüsteemi tööst lihtsustatud psühholoogiliste skeemide, mõistuslike järelduste või maailmavaate põhjal. Ei ole võimalik luua inimese sotsiaalselt ega psühholoogiliselt põhjendatud portreed, viies arutluse alt välja olgugi et keerulist, olgugi et häirivat, kuid kompleksses uurimises äärmiselt vajalikku detaili inimese käitumise aluses – fundamentaalseid parafenomenaalseid võimeid.

Lähtudes eelnevast, on biosensoorne psühholoogia (psühhoanalüüs) ja psühhoteraapia kutsutud tegema erilist tööd, kuigi oma võimalustes piiratut – see on kaasnevate distsipliinide üldistamine ja tasakaalustatud maailmavaate aluste väljatöötamine, mis väljendub haritud inimeste reaalsetes kaasaegsetes vaadetes nii inimese kui ka sotsiaalsete gruppide psühholoogiale.

Erinevalt laialt levinud klassikalise psühholoogia ja psühhoteraapia suundadest, mis samuti opereerivad meelelise uurimise, üldistamise ja kasutamise instrumentidega, on biosensoorsetel psühhodistsipliinidel (bio – suhtes bioloogilistesse objektidesse, sens – füüsilise mateeria otsene mõjutamine tundeaparaadi kaudu) meeleliste instrumentide valik märksa laiem ülaltoodud uuringuresultaatide ja praktiliselt tõestatud ümberlükkamatute faktide, nendesse suhtumise ja spetsiifilise ümbermõtestamise arvel, aga ka teoreetilise materjali praktilise kasutamise näol spetsialistide poolt ning isiklike praktiliste kogemuste poolest psühhofenomenoloogias.

Biosensoorse psühholoogia (psühhoanalüüsi) ja psühhoteraapia põhiliseks erinevuseks on suhtumine mis tahes psühhofüsioloogilistesse – nii füüsikalise, keemilise kui ka ideaalselt filosoofilise iseloomuga – protsessidesse kui kahtlemata materiaalsetesse, ilma spekulatiivse kihita, mille me oleme saanud pärandiks antiiksete, keskaja ja hilisemate perioodide filosoofidelt.
Meie arvates seisneb akadeemiliste psühhodistsipliinide ajalooline probleem selles, et praeguse psühholoogia alustalad, mis koguvad endasse kaasajast ulatuslikku materjali, üritavad seda pidevalt kohandada möödunud epohhi vaadetega, mis ühtivad väga raskelt tänapäevase, teaduslikult tõestatud maailmavaatega. Fakte, mis rikuvad psühholoogiliste uurimistööde heasüdamlikku voolu, ignoreeritakse sageli täielikult või kasutatakse niivõrd adapteeritud vormis, et need kaotavad esialgse tähenduse.
Teiste sõnadega, tulles tagasi ideaalsuse küsimuse juurde: kui me teatame millegi olemasolust, mis see ka poleks, avalikustame vältimatult nii selle sündmuse, eseme, efekti olemasolu kui ka eelloo, materiaalse aluse selle tekkimiseks, samuti eelnevalt avalikustatud sündmuste, esemete, efektide materiaalsed tagajärjed.
Meie meelest on üsna arusaadav, et „ideaalne“ ei saa olla mittemateriaalne, kui see kutsub esile materiaalseid tagajärgi – see rikuks materiaalsuse algseid tingimusi. Välja arvatud ühel juhul: kui „ideaalne“ on materiaalne, kuid väljendub mingites muudes vormides, mis on oma sisult mitte erinevus, vaid pigem ekslik määrang.
Teine asi, kui meile vaieldakse vastu ja tuuakse näitena „energiat“ kui tegutsevat komponenti. Sellele võib vastata: „energia“ – see ei ole iseseisev esemeline omadus, vaid kujutab endast pigem erilist vormi aktiivse „rakendumissoovi“ edasiandmist objektiivselt koguselt esemeliselt väljendunud mateerialt temast eraldatud, samuti objektiivsele kogusele esemeliselt väljendunud mateeriale nende kokkupuutel tegevuses.

Just seda väidab biosensoorsete distsipliinide grupp: kui ideaalne on võimeline konkreetseks tegevuseks, siis ta peab kindlasti omama materiaalset iseloomu, küsimus on ainult mateeria vormis, tüübis ja seisundis. Siinkohal on meie väidete üle kahtlemata võimalik sügavalt ja laiaulatuslikult vaielda, kuid antud juhul ei huvita meid mõiste „idee“ või temaga kaasneva mõiste „tähendus“ filosoofiliste juurte otsimine, vaid see, kas on võimalik millegi eksisteerimine – olgu siis materiaalse või ideaalse – ilma konkreetse materiaalse väljenduseta.
Vastus on ilmselge: selline eksisteerimine ei ole võimalik.

Teiste sõnadega, ilma materiaalse (kavalmateriaalse, muumateriaalse, pööratud materiaalse, peenmateriaalse, piitsmateriaalse – terminoloogia küsimus) kandja juuresolekuta ei ole idee võimeline ei väljenduma ega säiluma pikemat aega, kuna informatiivsus, mis on ideele omane, on mateeria enda keerulise kompleksse moonutuse tulemus, mis on võimeline säiluma konkreetse registreeritud perioodi vältel ja osutama edasist mõju ideaalsesse tegevusse kaasatud mateeriale, luues uued moonutused, mida võib määratleda kui uusi ideid, ja nii edasi…
Vastasel juhul satuks kogu teadusliku maailmavaate ja psühhofilosoofiliste aluste loogika vasturääkivusse iseendaga ja hakkaks nõrgestama põhjapanevaid vaateid nendele samadele alustele.

Sellise materiaalsusesse suhtumise tähtsaimaks elemendiks on juba 1989. aastal meie biosensoorsete psühhodistsipliinide poolt pakutud mateeria ülesehituse skeem, mis väljendub tema eksisteerimise tinglikus, kihiliselt jaotatud vormis. Skeemi võib täiendada rea kinnitustega, mis ei vaja tõestusi, kuna on niivõrd lihtsad ja olmeliselt laialt levinud:

Inimene, sarnane teda ümbritseva maailmaga, kujutab endast keerulist, paljude struktuuridega ja erinevate tihedustega moodustist, mis on koondatud ennast tajuvaks, iseorganiseeruvaks ja ennast väljendavaks psühhosüsteemiks.
Meie poolt jälgitavad ja uurimiseks kättesaadavad inimese organismi osade ülesehituse printsiibid kinnitavad kindlalt nii tema osade erinevat tihedust kui ka järkjärgulist (plastiliselt väljendatud muutused) ühe keskkonna üleminekut teiseks: kõvast tihedaks, tihedast elastseks, elastsest paksuks, paksust vedelaks, vedelast gaasitaoliseks, gaasitaolisest hõredaks, hõredast väljaliseks jne, piiriks ainult seadmete registreerimisvõimalused ja uurijate võimekus.
Ülaltoodut arvesse võttes võime eeldada, et inimese kudede ülesehituse printsiip ilmneb teatud järjepidevuses ka inimese psühhofüüsilises pooles, mis jääb varjatuks otsesele seadmetega registreerimisele ja jätkab teda gaasilises, väljalises ja muus osas (antud etapil raskesti registreeritavas) tingimusel, et on tiheduse skaalal piisavalt lähedal füüsiliselt avaldunud kudedele. Teiste sõnadega, isegi muu tihedusega koostisosades, mis omavad suhet organismi ühte või teise piirkonda, säiluvad ja jätkuvad tema märksa tihedama materiaalse algallika teatud tunnused.
Meie kudede järkjärgulise muutumise põhjal, alates kõige jämedamatest ja liikudes peenenemise suunas, avaneb võimalus üsna selgelt jälgida kudede suhet naaberkudedesse mateeria tiheduse alusel, ja teha järeldusi iseloomulike kasvavate erinevuste kohta.
Lähtudes kudede järkjärgulisest iseloomulike muutuste tendentsist, mida on kirjeldatud kahes eelmises punktis, tekib võimalus luua tendentside arengu skeemi nii nende eritihedustega moodustiste üldistatud iseloomulike joonte kui ka erinevuste põhjal, mis lubab eeldada, et teatud etapil tinglikult sissetoodud mõiste „peenmateriaalne“ (suhtes füüsiliselt väljendunud, seadmevabalt tajutud mateeriasse) hakkab püüdlema teise tähenduse – „muumateriaalne“ poole.

„Muumateriaalse“ all mõistame antud juhul tinglikult laia valikut reaalselt eksisteerivaid (kuid raskesti registreeritavaid) keskkondi, millel on meile harjumuspärasest erinevad eksisteerimise, väljenduse ja muutumise omadused. Selliste keskkondade olemasolust räägib meile täiesti kindlalt rida kaasaegseid teaduslikke teooriaid, mida kinnitavad uurimused astrofüüsikas, teoreetilises füüsikas ja sisult meile lähedastes distsipliinides.
Kinnitused rea füüsikute poolt, et kõik mateeria eksisteerimise jõud ja vormid on kaardistatud, on praktikas kahjuks tõest kaugel. Veelgi enam – on rida muid, samuti piisavalt tuntud uurijaid, kes pole mitte vähem autoriteetsed oma valdkonnas, kes kinnitavad kaasaegsel teaduse eksisteerimise tasemel arvestamata jäetud keskkondade, jõudude ja nende suhete seaduspärasuste olemasolu.

Antud juhul on meie situatsiooni jaoks oluline konkreetne fakt: teadusliku ühenduse ortodoksne osa kinnitab, et paraefektid on kas põhimõtteliselt võimatud või siis omased ainult üksikutele inimestele – rikkudes siinkohal halastamatult väljakujunenud teaduslikku maailmavaadet.

See küsimus pole aga meile. Meie kinnitame aastatepikkuse uurimuse põhjal:

Inimesed on võimelised kutsuma esile paranormaalseid efekte – kõik ilma eranditeta, ja meil on selle kohta konkreetsed tõestused.
Kaasaegsed uurimused psühhofüsioloogilistest protsessidest inimese organismis näitavad täiesti ühemõtteliselt fakti, et inimese kesknärvisüsteemi iseloomu ja konkreetse tegevuse kiiruse puhul ei ole võimalik viia läbi kõrgema astme mõttetegevust. Närvirakkude maht, nende reaktsioonikiirus sisemistele ja välistele signaalidele ning kaasaegse psühhofüüsika poolt kirjeldatud mälu organiseerumise protsessid pole piisavad selliseks mõtestatud eksisteerimise teostamiseks, milles inimene oma elu mööda saadab. Seda kinnitab ka rida kaasaegse psühhofüsioloogia uurijaid.
Selline fakt, nagu arvestatava hulga ennast piisavalt teostanud ja oma teaduslikku küpsust tõestanud psühhiaatrite, psühholoogide, psühhoterapeutide, füüsikute, keemikute ja matemaatikute tõmme religiooni poole, mis ei vaja mingeid spetsiaalseid tõestusmaterjale, näitab täiesti üheselt: kogu kaasaegset teaduslikku materjali pole piisavalt, et veenda neidsamu teadlasi-uurijaid inimese psühhofüsioloogia eksisteerimises.
Paraefektide faktid on laialdased, konkreetsed, korratavad ja eksisteerivad. Teadusliku ühenduse ortodoksse osa vaated kinnitavad, et see ei ole võimalik. Siit ka lahenduse teed: kas need, kes suudavad esile kutsuda efekte, mida ortodoksid ei tunnista, peaksid lõpetama oma tulemuste avalikustamise, et see viimaseid ei häiriks, või…

Just see viimane „või…“ ongi komistuskiviks kaasaegsete psühhodistsipliinide puntras, kuna toetub sügavalt ja tihedalt fundamentalistide kihile, kes on kasvanud – olgugi et mitte omast tahtest – Marxi-Lenini maailmavaateliste ideede vaimus, mis tõukab ära kõik – mitte ainult teooria, vaid ka praktilised andmed konkreetsetest sündmustest, sest need lõhuvad kunagi kaitstud dissertatsioonide aluseid, tekitades olukorra, kus nad peavad oma vaateid kaitsma hakkama. „Või…“ tähendab antud juhul nende vaadete ausat, teaduslikku, järkjärgulist ülevaatamist, kuna need, pehmelt öeldes, kaotavad konkreetsete andmete puhul, mis on saadud korduvate eksperimentide tulemusena, kehtivuse.

… Jätkates kihiliselt jagatud mateeria idee uurimist, tuleks ühe omadusena vaadelda biosensoorsete psühhodistsipliinide grupi fundamentaalset vaadet ja küsimust inimese teadvuse kihiliselt läbivast omadusest. Klassikalistele psühhodistsipliinidele, nagu muuseas igale normaalsele inimesele, on piisavalt teada teadvuse vastuvõtlikkuse aktsendi viimine oma keha ühte või teise piirkonda, samuti abstraktsioon ideaalsest või teadlikult, spetsiifiliselt idealiseeritud huvipiirkonnast.
Kui aktsendi üleviimisel füüsilise keha jäsemetele, organitele ja süsteemidele, samuti nendega seotud ilmsetele protsessidele on see küsimus enam-vähem selge ja piisavalt sügavalt teaduslikult tõestatud kas või füsioloogilisel tasemel, siis ideaalsete huvide abstraheerimisel on paljugi ka kaasajal ebaselge, vaatamata küsimuse mitmekülgsele uurimisele.
Aga meid huvitab antud juhul muu. Ja nimelt: inimese poolt, teadvustatult või teadvuseväliselt, tema psüühikas erilise abstraheeritud piirkonna aktsenteerimine – raskelt kättesaadav ja vähe kirjeldatud, kuid vaieldamatult kõigile tuttav kui ümbritseva maailma ja ka psühhoprotsesside idealiseeritud „mingi“ vormi tajumise omadus, mille kohta eksisteerib hulgaliselt nimetusi, kuid ilmselt mitte ühtegi, mis avaks selle reaalse olemuse.

„Mingi“ – meie poolt määratud kui erilised, meie ümber voolavad fikseerivad, formaliseeritud ja ideaalselt abstraheeritud filosoofilised protsessid, meie vastuvõtlikkuse varjamatu nurk – omab väljendatud võimeid:

pöörata oma vastuvõtlikkuse häälestus meie füüsilistele kudedele;
kanda see üle väljadele, mis on omased meie organismile, või ka väliste väljade muutmisele, milles meie organism asub, nagu on palju kordi tõestatud inimese kehalähedaste piirkondade mõjutamisega;
fokuseerida seda erilistes telepaatilistes psühhomõjutuse vormides, mida on palju uuritud ja kasutatakse laialdaselt erinevates hüpnoosivormides ja sellele sarnastes praktikates;
püüda ruumist teatud signaale – efektid, mis viivad sündmuste ennetamisele ning on tuttavad kõigile isiklike kogemuste kaudu ja täiesti seletamatud matemaatiliste kokkusattumuste vaatenurgast: vastastikused telefonikõned, lähedaste traumad ja surm, prognoosimata katastroofide tajumine jne;
muu, mida on oma sisult võimalik lisada sellesse nimekirja.

Teadvuse kihiliselt-läbiva olemuse all mõistetakse biosensoorsetes psühhodistsipliinides teadvuse omadust äärmiselt elavalt kanda „vastuvõtlikkuse täppi“ meid ümbritseva ruumi või ideaalsete psühhomoodustiste ühtedest piirkondadest ja omadustest teistesse ning meie meelest väljendab see määratlus asja üsna ühemõtteliselt.
Nimelt: teadvus, kaasaegse teaduse vaatenurgast, mis on jäigalt seotud füsioloogiliste protsessidega ja areneb fundamentaalsetel alustel, ei oleks võimeline üles näitama selliseid püüdlikke hüppeid abstraktsetele sündmustele, viies tinglikku „vastuvõtlikkuse täppi“ niivõrd erilaadsetesse piirkondadesse.

Teiste sõnadega: teadliku vastuvõtlikkuse sellise elususe tagamiseks peaks „vastuvõtlikkuse täpp“ olema oma ehituselt ja koostiselt äärmiselt kaugel füsioloogilistest struktuuridest, mis pidurdaks tema aktiivsust oma suhteliselt laisalt voolavate protsessidega, või siis omama äärmiselt arenenud ärritajate hetkelise kohaletoimetamise ja nende üldistamise süsteemi, milleks kesknärvisüsteem oma madalsagedusliku andmete edastamise potentsiaaliga selgelt ei ole.

Inimese keeruliselt väljendunud kõrgevormiliste reaktsioonide allika leidmise kaasaegse teaduse psühhofüüsilistes skeemides teeb veelgi keerulisemaks fakt, et eksisteerib suur hulk lõpuni seletamatuid hüpnoosi ja enesehüpnoosi vorme ja rida spetsiifilisi unetaolisi muutunud teadvuse seisundeid, nagu on eelnevalt märgitud kolmandas ja neljandas punktis.
Nii et meie arvates on mõte kesksete teadvustuspiirkondade ilmsest füsioloogiavälisest asukohast täiesti õigustatud, eriti kuna see toetub tõestustele, mis on väljendatud, kordame: faktiliste fenomenide olemasoluga, mis räägivad vastu ortodokssele ettekujutusele mateeriast ja selles eksisteerivast inimesest.
Just füsioloogiaväline vastuvõtlikkus inimese füüsilises kehas annab meie arvates teadvusele need ülivoolavuse, üliliikuvuse ja üliümberlülitumise jooned suhtes tema poolt „valgustatud“ piirkondadesse.
Siit ka terminoloogiline valem – „teadvuse kihiliselt-läbiv olemus“, mis tähendab väga kõrget läbivuse taset eri tihedustega erinevate kihiliste moodustiste vahel, kaasa arvatud väljalised jms.

Siin tuleks üsna tõsiselt ära märkida: teadvuse kihiliselt-läbiva olemuse väide on eeldatav, tulenedes pikast loogiliste faktide ketist, nagu pakub seda ka kaasaegne ametlik teadus, aga ka hulgast töödeldud ja esitatud andmetest, mis on saadud meie poolt läbi viidud spetsiifilistest, kuid täiesti tõestatavatest ja korratavatest katsetest.
Teiste sõnadega ei sunnita siin peale selle väite ilmeksimatust, kuna vaidluses inimese psühhofüsioloogia üle on kõikidel pooltel veel paljugi arusaamatut, nii et uurimisküsimus jätkub ilmselt veel ääretult kaua.

On üsna ilmne, et kellelgi võib tekkida udune mulje eelnevalt kirjutatu religioossusest, kuid see pole nii. Kui tähelepanelikult kontrollida, siis kuskil pole vähimatki vihjet siin arutatud probleemi religioossusele või müstitsismile, jutt käib ainult täiesti tõestatavate faktide kindlast ja järjepidevast, ausast ja eelarvamustevabast uurimisest.

Teiste sõnadega, üldistades kihiliselt-jagatud mateeria olemuse ja kihiliselt-läbiva teadvuse olemuse seisukohti, jõuame lühikese põhivalemini inimese olemuse ja tema kõrgemate psüühiliste reaktsioonide ettekujutuse kohta:

eksisteerib psühhofüsioloogiline tihemateriaalne substantside grupp, mis on avaldunud füüsiliselt väljendunud, vahetult kehas tunnetatavates ja tinglikult „aeglastes“ protsessides, mis kulgevad kesknärvisüsteemis – vastavalt piisavalt sügavalt uuritud ja üksikasjalikult kirjeldatud anatoomilistele atlastele, keemilistele reaktsioonidele ja füüsilistele vastasmõjudele;
eksisteerib eriosaline peenmateriaalne ja ilmselt ka muumateriaalne protsesside grupp, mis on väljendatud mitmekülgselt uuritud ja kahjuks tänasel päeval vähetuntud või tundmatutes väljades ja muudes, tinglikult füüsiliseväliste omadustega vähekirjeldatud moodustistes;
füüsiline keha – „aeglaste“ protsesside abiga, mis on väljendatud kesknärvisüsteemi ja temaga kaasnevate perifeersete süsteemide tööga – tagab esiteks enda elutegevuse tasakaalu ja teiseks küllusliku sihipärase informatsiooni kahepoolse ülekande tihemateriaalse grupi ja keeruliste kehatute moodustiste vahel;
rike kesknärvisüsteemi eri osade tegevuses võib välja näha kui ühe või teise protsessi juhtimispiirkonna faktiline purunemine või ka kui füüsilise keha ja füüsiliseväliste substantside saatmise-vastuvõtmise piirkonna sidemete purunemine.

„Füüsiliseväliste koostisosade“ omaduste küsimus ei ole antud juhul teema mahukuse, keerulisuse ja vähese tundmaõppimise tõttu päevakohane, kuna biosensoorsed distsipliinid annavad käesolevas etapis ainult teada: korduvad katsed kinnitavad faktide olemasolu, mis võimaldavad piisavalt järjekindlalt köita spetsialistide tähelepanu inimliku olemuse just sellise skeemi läbivaatamiseks. Biosensoorsed psühhodistsipliinid vaatlevad inimest kogu tema mitmekesisuses kui kompleksset psühhofüsioloogilist süsteemset moodustist. Biosensoorsed psühhodistsipliinid ei too välja mingit kindlat piirkonda just temale omaste psüühiliste eripäradega, kinnitades, et inimese psüühiline eripära on kompleksne süsteem, tema koostisosade keeruliste reflektooringute kõikehaarav skeem. Loomulikult ei sea biosensoorsed psühhodistsipliinid kahtluse alla inimese organismi erinevate osade korrastatud reaktsioonide spetsiifilisi vorme, psüühilised reaktsioonid ei ole ideaalis eraldi välja toodud, vaid on kahtlemata organismi summaarne reaktsioon kogu oma psühhofüsioloogilise iseloomuga vastuste külluses.

Biosensoorsed distsipliinid vaatlevad samal moel psüühikat kui füsioloogia funktsiooni ja füsioloogiat kui psüühika funktsiooni. Kesknärvisüsteemi ja aju võib vaadelda kui reageerivat mehhanismi füsioloogiliste protsesside regulatsiooniks ja „kõrgema“ mõttetegevuse koondumist avaldumata vormides koos füsioloogiliste protsessidega.

Sellistes tingimustes on üsna õiglane arvata, et aju ise ei ole mõttetegevuse tootjaks, vaid kujutab endast selle edasikandjat-muundajat füsioloogiliselt tingitud protsesside tasemele ja tagasi. Kui aju tõesti teostaks mõttetegevust ainult elektriliste signaalide edasiandmise teel, siis ta lõpetaks oma funktsioneerimise kõige lihtsamates olmelistes oludes piisavate elektromagnetiliste impulsside puhul, mida edastavad tugeva magnetväljaga elektriseadmed: tugevad transformaatorid, mähised, kõrgpingeimpulsid.
Ilmselt – meie katsed annavad põhjust seda oletada – annavad neuronid edasi hoopis muid jõusignaale, mille elektriline koostisosa on ainult „jäämäe tipp“, maskeerides närvisüsteemi põhilist töötavat mõjurit. Vastasel juhul ei oleks rida absoluutselt korratavaid efekte, mis on seotud materiaalse mõjutusega materiaalsetele objektidele, praktikas lihtsalt võimalikud.
Aju funktsioneerimine füsioloogiliselt avaldunud keemilis-füsioloogiliste protsesside raames ei ole võimeline, nagu juba mainiti, pakkuma piisavat kiirust kogu mõttetegevuse protsessi ja madalamate reflektoorsete operatsioonide edasisaatmiseks.
Lähtudes eelnevast, tuleks korrata: ilmselt ei toimu mõtteprotsess mitte inimese kesknärvisüsteemis endas ja võimalik et mitte elektriliselt aktiivsete reageeringute kaudu. Mõtlemise tulemus ainult transleeritakse inimese organismi füsioloogiliselt väljendunud osasse vastavate piirkondade kaudu – see tähendab, et elektriline aktiivsus on närvikiudude tegevuse nähtavaks osaks, mis kaasneb muule aktiivsuse vormile, mida kahjuks, aga võimalik, et ka meie õnneks, tänaste meetoditega ei suudeta registreerida.

Psüühika on biosensoorsete psühhodistsipliinide arusaama järgi täiesti materiaalne mitmetiheduseline moodustis koos piisavalt selgelt konfigureeritud reaktsioonide süsteemiga etteantud ärritajate suhtes. Ta on üles ehitatud täiesti konkreetsest erimateriaalsetest substantsidest ja reageerib piisavalt organiseeritult ümbritseva ruumi moonutustele ja lainetustele. See, mida me üritame aeg-ajalt kirjeldada, ei ole psüühika ise, vaid tema vastuste süsteem algsetele ärritajatele suhetes ümbritseva ruumiga.

Biosensoorsed psühhodistsipliinid kujutavad reaktsioonide süsteemi kui arhetüüpiliste ja infrareflektoorsete maatritsite vastuseid, mis eelnesid meie teadlikule avaldumisele, mateeria ilmsete ja varjatud teisenemise vormide äärmiselt mitmekesisele järelpärimiste laviinile.

Arhetüüpiliste maatritsite all mõistetakse antud juhul maatritsite komplekse, mis koosnevad täiesti erinevatest materiaalsetest substantsidest, mis tekkisid ja kristalliseerusid, sarnaselt passiivsetele filtritele, komplekssetele käitumisvastustele, sarnastele gruppidele väljastpoolt tulevatele laiaulatuslikele pealerulluvatele ärritavatele signaalidele paljude põlvkondade jooksul, mis eelnesid konkreetse inimese tekkimisele. Teiste sõnadega: arhetüüpsed maatritsid loovad formaliseeritud käitumise vastukajad just vaadeldava inimese sugulusliini mitme põlvkonna kogemuse põhjal.

Infrareflektoorsed maatritsid kujutavad endast biosensoorsete psühhodistsipliinide alases terminoloogias valikut algseid tingimusi, mis on väljendatud ühe psühhofüsioloogilise ühtsusega olendite materiaalses ehituses koos oma tähenduselt lähedaste parameetritega: absoluutsete või siis eelistatavatega. Nii on inimesel ühe pea, kahe käe ja kahe jala olemasolu – absoluutne tingimus, mida rikub vaid tõsine kõrvalekalle, lähenemine inimese kasvule, tema tasakaalustatud kehaehitusele, tema organite suhtelisusele ja kõrvalekalletele – ainult eelistatavad tingimused.
Infrareflektoorseteks sai need maatritsid nimetatud just sellepärast, et nad on vormimoodustajad kogu laviinile edasistele kõige erinevamatele süsteemidele, mis väljenduvad lõpuks sisemiste reaktsioonide psühhofüsioloogilise peegelduse täiuses ümbritsevale tegelikkusele.

Hallutsinatsioonid, unenäod, fantoomhelid ja muud spetsiifilised üleelamised, mida inimene liigitab teadvustamatu või mittefüüsilise valdkonda, kujutavad endast samuti reaktsioone ümbritseva keskkonna muutustele ja on kahtlemata realiseeritud vastuste eriliseks vormiks. Sealjuures tuleks ära märkida: eksisteerivad erilised grupid, mis on välise kirjelduse põhjal sarnased eelkirjeldatud sündmustele, kuid kuuluvad muude fenomenide hulka.

Mateeria kui sellise ja talle omaste protsesside vaatlemisel biosensoorsete distsipliinide poolt, aga samuti tuginedes äsja omandatud tõestatud faktilisele materjalile, on biosensoorsete psühhodistsipliinide grupi vundamendi aluseks spetsiifiline vaade mateeriale ja tema põhjapanevatele omadustele.

Nii pakuvad biosensoorsed distsipliinid vaadelda kogu maailma, olenemata tema avaldumise ideaalsusest või meteriaalsusest, kui kõikehaaravat materiaalset – põhjustel, mida on kirjeldatud eespool.
Läbivaatuse alusel, mis on ette dikteeritud seoses meie uurimiste taas avaldunud üksikasjade põhjal, kujutavad informatiivsus ja energeetilisus ükskõik millise mateeria erikuju teisendamise omadusi, mis on esindatud meie poolt kirjeldatud universumi piirkonnas kui sellesama mateeria vormi (informatiivsus) või omaduse (energeetilisus) moonutus.
Tegelikult on informatiivsus ja energeetilisus meie ettekujutuses avaldunud kui ühe ja sama teisendamisprotsessi teine pool ja kanduvad üksteisesse vastavalt mateeria kristalliseerumise (esiletoomise) või lahustumise (mitteformaalsuse) astmele.
Nii näiteks kujutab jää sulamise protsess biosensoorsete psühhopraktikate nägemuses endast eeskätt energeetilise omadusega mateeria, vee külmumine aga – informatiivsete omadustega mateeria ilmumist.
Informatiivsuse mõiste all peavad biosensoorsed psühhodistsipliinid silmas mateeria võimet hoida ja pidurdada kasvavaid muutusi, mis on võimelised avalduma ettekuulutatud perioodil, eelistatult vormikirjeldava iseloomuga kirjeldatud tunnusjoontega.
Energeetilisuse mõiste all peavad biosensoorsed psühhodistsipliinid silmas mateeria võimet anda edasi ja neelata erineva tasemega erilise aktiivsusega pingeid, mis väljendavad „soovi rakenduda“ sarnases erisuunalises ülekandes lähedalasuvate ja kaugemate mateeria piirkondade suhtes.

Ülaltoodud kirjeldatud esitlust mateeriale iseloomulikest omadustest kirjeldab biosensoorsete psühhodistsipliinide grupp kui mateeria energeetilisuse ja informatiivsuse pööratavust.

Biosensoorsete psühhodistsipliinide kirjeldustes kujutab aine endast varjatud energiakandjat, mis avaldab oma omadusi just erisuunalistes teisendustes.

Biosensoorsetes psühhodistsipliinides kasutatakse samuti tihti mõistet „substants“, mis tähendab olenevalt situatsioonist teatud kogust mateeriat, mis omab suhet esitatud sündmusesse, kuid – ilma tema spetsiaalsete omaduste kirjeldamiseta või siis koos eeldatava iseloomuga omadustega.
Biosensoorsete psühhodistsipliinide grupp võtab materiaalset lahutamatult ideaalsest, keeldudes „idee“ või „tähenduse“ vaatlemisest iseseisvana. See on dikteeritud põhimõttelisest „idee“ või „tähenduse“ eksisteerimise võimatusest ilma nende kehastuseta selgelt väljendunud mateeria väljenduse vormi, mis on algselt informatiivsuse printsiibile omane.
Eseme või nähtuse sisu määramiseks, mis on avaldunud esemelises teisaldamises, on hädavajalik esile tuua ja vastu võtta samaaegselt minimaalselt kaks keerulist süsteemiloovat moodustist: esemeline ja nähtuseline. Esemeline liin avaldab ennast materiaalsetes vormimuutustes, nähtuseline – mateeria olemuse eelneva mõtte ümbersündimises uueks ideeks.

Kahtlemata laiendab esemelise ja nähtuselise samaaegne vastuvõtmine meie võimalusi piiritult võrreldes nende vastuvõtuga igaühte eraldi, kuid meie vastuvõtlikkuse iseärasus kallutab meid tihedamini viimase poole, vaatamata sellele, et nii üks kui ka teine eksisteerivad algselt lahutamatult koos.
Biosensoorsed psühhodistsipliinid kohustuvad vaatlema mõlemat nendest nähtustest ainult koos vastastikuste seostega, kinnitades, et nende vaatlemine eraldi viib ekslike otsusteni ja tegelikkuse moonutatud vastuvõtuni.

Kuna kirjelduse viimase osa väited kuuluvad pigem filosoofilis-maailmavaatelisse piirkonda ja mitte otseselt psühholoogiasse, siis on edasine esitlus ilmselt targem pooleli jätta.

Kõik ülaltoodu oli vajalik selleks, et selgitada inimese psühhofüsioloogiliste reaktsioonide üsna keerulise uurimissuuna – biosensoorse psühholoogia ilmaletuleku fakti, kuna ilma kirjelduseta poleks arusaadav selle tekkimise vajalikkuse põhjus.

Biosensoorsete psühhodistsipliinide grupp tekkis mitte sellepärast, et keegi uurijatest oleks seda väga tahtnud, vaid kui kaasaegsete teaduslike andmete vasturääkivuse tagajärg erinevatest teaduspiirkondadest: füüsika, keemia, meditsiin, filosoofia, psühholoogia jms.
Just hoolikalt mahavaikitud vastuolud faktide ja nende prognoosimise vahel suhtes inimese olemusse said põhjuseks selle äärmiselt huvitava ala tekkimisele, mis on tänaseks püstitanud palju rohkem küsimusi, kui vastuseid. Nagu, muide, ka iga teaduslik suund.