Triinu-Liis Rahe

13 märts 2018

Kommentaare pole

Home Materjalid

Ekstrasensside spetsiifilised seisundid ja probleemid

Ekstrasensside spetsiifilised seisundid ja probleemid

V.Tonkov

“Ja misasja, tegelt?”

Selles küsimuses eksisteerib laialdaseim arvamustele, hinnangutele ja järeldustele toetuv mitmekesisus. Kas kõik need seisukohad on väärt tähelepanu, mida nad saavad? Millised nendest arvamustest on kallutatud ja millised neist, täiesti teenitult, on saanud päranduseks ja eluaegseks valdamiseks üks või teine ekstrasenss.

Sellest tuleb juttu allpool, kus me, toetudes mitte väljamõeldud või kallutatud välisele nägemusele, vaid sisemisele, “ekstrasensside”, “sensitiivide”, “vaimukogujate”, “müstikute”, “pühendunute”, “maagide”, “šamaanide”, “tervendajate”, “prohvetite”, “selgeltnägijate”, “pihiisade”, “tõsiusksete”, “vaimselt tõusnute”, “enesetäiustajate” ja “teiste nende sarnaste”- see tähendab teiste, keda ei ole siin nimekirjas mainitud nende laiaulatuslikkuse tõttu, siseringiga suhtlemise ja vastastikuste suhete ulatuslikust kogemusest lähtuvalt, üritamegi “teha katset” kirjeldada korralagedusi, keerukusi ja probleeme, mis seda suhtlust saadavad…

Et edaspidi ei oleks “pädevuse” olemasolus, see tähendab “olukorra reaalse, seestpoolt nägemise õiguses”  kahtlusi, teatatakse huvitatutele kohe: allpool olev materjal ei ole “vaimu kasvatava algaja” ekstrasensi ettekujutuse vili, “sõrmest väljaimetud” järjekordne “ilmutus” “kõrgema meele” dikteerimisel, vaid omaenese paljude aastate praktika tulemus, tingimusteta ja laialdaselt taaskinnitatud rohkete olukordadega, mida on pidanud vajalikuks jagada omal ajal ka teised praktiseerivad ekstrasensid, “kelle hulk”, uskuge mind, on piisavalt suur.

Ekstrasensside üldiste spetsiifiliste seisundite kirjelduse päris alguses tuleks “terminites kokku leppida”. Võimalusel kasutatakse neid samu üldkasutatavaid termineid, see tähendab sõnu ja nimetusi. Ja vaid kohtades, kus “spetsiifikata” ei ole võimalik hakkama saada – võtame kasutusele erilisi termineid, millistele sealsamas anname seletuse.

Esimesed jooned…

Kõige lihtsamal viisil võib ekstrasensside üldised spetsiifilised seisundid jagada kahte põhilisse kategooriasse lihtsaima tunnuse järgi:

  • seisundid, millistes ekstrasenss, või teine, “temaga väga sarnane”, eelpool loetletud inimene, tegeledes oma “enesetäiustamise”, või “vaimse tõusmise” küsimustega, ei raskenda eriti ümbritsevate elu, kes on valmis veel edasi taluma tema “krutskeid”. Ilmtingimata sellise “tõusja”, nagu, muide, ka iga teise enda isiklike huvidega inimese juuresolek, kutsub vältimatult esile vasturääkivusi suhetes inimestega, kuid nende pingsus ei ole veel piisav selleks, et tema – “enesetäiustaja” – peale viskutaks sooviga talle peksa anda, või teda “viimistlemiseks” psühhiaatritele üle anda…
  • “ekstrasensile väga sarnase” inimese seisund, mille puhul ühiskond tervikuna või selle üksikud liikmed, ühest küljest pahandades tema ilmselge põlguse üle, ning teisest küljest tema üsna pahameelt tekitavate pretensioonide pärast nende endi suhtes, ei soovi enam taluda tema selletagi valvsaks tegevaid muutusi. Mis on need “pahameelt tekitavad pretensioonid”? Sellest tulebki allpool olev vestlus….

Nagu ülalpool kirjutatu põhjal on kerge selgeks teha, on eristamise kriteerium üks: “üldsuse nördimus”, mis väljendub:

  • “ekstrasensile väga sarnase” inimese välistes tunnustes: riietus, kõne ja käitumise maneer,
  • ümbritsevate muretsemises tema sisemise seisundi pärast, nagu:
    • kurnatus kasinusest ja piirangutest,
    • traumeerumise oht seoses tema kurnatuse ja “endasse süüvivate sisekaemustega”,
    • pidev peatse “hullumeelsuse” ootamine, mille esimese tundemärgina võetakse “vaimse enesetäiustamisega” alustamise fakti,
    • muu,
  • Inimese sisus: kuna “ekstrasensile väga sarnane” inimene ise enam ei soovi, või viiduna oma paastumistega “püsti püsimatuse seisundisse”, ei suuda enam teostada “ühiskondlikult kasulikku tegevust”, endale materiaalse toimetuleku tarbeks raha teenimise näol, siis see probleem kantakse tervikuna üle ümbritsevate õlgadele, kes, muide, ka ise mingitel põhjustel on sagedasti “mitte suutelised”….
  • pidevas psüühilises surves “väga sarnase isiku” poolt ümbritsevate suhtes:
    • varjatud ja otsene teise “agiteerimine” astumaks teele, mida tema ise juba järgib,
    • “möödaminnes” väljendatud ähvardused, mis seisnevad selles, et kas “Jumal ise läbi tema tõuseb üles ja kui vaja siis karistab”, või siis ta ise “temale kõrgemalt poolt antud Jõu rakendamise meetodil” kohut mõistab.
    • juuresolijates tekkiv “eriteenistuse katuse all istumise” tunne, kuna selline “enesekasvataja” mitte kahemõtteliselt teatab, et näeb nende mõtteid ja jälgib igat sammu,
    • muus sarnases,
  • pidevates pretensioonides “vaimuga ühendunud väga sarnase” poolt:
    • küll teda kas ahistatakse vampiiride poolt, tähendab, ”imevad temast välja tema isiklikku energiat” sugulased, ümbritsevad, või veel keegi, kes teda teadagi ei taha ja näinudki ei ole – näiteks poliitiline tegelane televiisorist, või ekstrasenss sellest samast televiisorist, või siis televiisor ise, millest kõik siin kohemaid vabanema peaksid,
    • küll nuhivad tema järgi sissetungijad muudelt planeetidelt, ehk “ülemine”, või siis – ka “madalam” mõistus,
    • küll – psühhogeneraatorid kütavad nagu kuulipildujad, küll šamaan talle miskit sääl kokku šamaneeris,
    • küll teda mõjutatakse mingit muud moodi….
  • no, ja teistes erinevates vormides, kuna selle inimese, kes “ekstrasensile väga sarnane”, fantaasial piire lihtsalt ei eksisteeri…

Üldsus – nördinud…

Meid, tegelikult, huvitab kirjelduse jaoks just klassifikatsiooni teine osa, kuna jutt ei ole neist, keda, tänu nende “vagurlusele” ja “vaevutuntavusele” kodused tajuvad pigem toataimena või lihtsa ja naljaka loomana, kes nõuavad minimaalset suhet ja natuke toitu, ja on isegi valmis välja kannatama nende kohalolekut, vaid neist, kes “olles väga sarnased”, “pumpavad õigusi” ja nõuavad, et tunnustataks nende ainulaadsust  seoses nende “eriliste teenetega”: kord on nad “koordineerijad”, siis reanimaatorid (=elustajad).

Et mõista selle “ainulaadsuse” algallikaid, mis väidetavalt  nendes inimestes eksisteerib, on meil hädavajalik kinni pidada reast asjadest, mis on teada enamusele kainemõistuslikele “ekstrasenssidele väga sarnastele” spetsialistidele, kes end aga täiesti teisiti nimetavad.

Reeglina on “vaimse tõusmise” protsess seotud olukorraliste muutustega inimese elus, kes, justkui, “äkitselt”, “ühel hetkel” nii öelda “kukkus sisse”. Situatsioon ise võib olla seotud millega iganes: töö või õppekoha muutus, kellegi surm või sünd, tõsised vigastused või hädad, kellegagi kohtumine jne. Kindlasti on sellisel inimesel juba olemas – kindlasti ja täiesti täpselt, valmisolek “romantiliseks teekonnaks”. Isiklikult, on selle inimese jaoks ükskõik: kas astuda “lihunike-raasuraidurite” seltsi või “laps-hiiglaste” liitu, peamine, et oleks huvitav ja viguriga…

Jutt käib siin pigem “kõvasti üleskeeratud potensiaalsuse vedru” olemasolust sellisel inimesel, ehk valmisolekust tegevuseks, mille realiseerimine lubab seda tegutsemisiha rahuldada. Loomulikult, seadused ja piirangud, mis eksisteerivad ärilises, administratiivses ja lihtsalt sotsiaalses keskkonnas, piiravad küllaltki efektiivselt selle vedru “lahtipääsemist”, aga siin on üks valdkond…

…Nagu rääkis üks tuttav: “Ise ma joon, tavaliselt, väga vähe ja ma ei armasta kakelda… Aga kui ma joon – muutun täiesti teiseks inimeseks… Nii et see teine…”

Kui lühidalt, siis inimesed, “alustavatele ekstrasenssidele väga sarnased” “jooksevad tormi” sellesse väga ekstrasensoorsesse alasse. Aga miks ka mitte? Toitu – toidetakse, hingelisi üleelamisi – niipalju kui tahad ja kõik – ilma narkootikumideta…

Jah, aga mis siin “bioenergoinformaatikaga” ja tema lihase lapsukese “ekstrasensoorikaga” pistmist on? Õige küsimus. Aga seda, et just tegevuse ümberhäälestuse momentidel, ilmneb eranditult igal inimesel loomuliku energeetilisuse ülejääk, mis on võimeline andma selle sama “bioenergoinformaatikat” reguleeriva muutuse inimese psüühilise sfääri häälestusele.

Kui te olete piisavalt uudishimulikud, siis suudate ka ise vaadelda enamiku “ekstrasensside” ja “suuna asutajate” tegevuse alguse pisiasju, kus ka leiate täiesti vääramatuid fakte, mis ülaltoodut kinnitavad. Jah, ja minul ka…

Eriala spetsiifilised elemendid.

On täiesti selge, et on olemas ka hulk spetsiifilisi iseärasusi, mis mitmeid ülalkirjeldatud nähtusi tekitavad. Me loetleme neid, võimaluste piires, siin allpool:

  • mõtlemisprotsesside iseloomu muutus seoses organismi kõrgenenud isikliku energeetilisusega,
  • mõtlemistegevuse iseloomu muutus välise energiavahetuse mõjutuse all,
  • mõtlemistegevuse iseloomu muutus seoses mõtlemise „fantaasialise“  kalduvusega,
  • psühho-füsioloogiliste protsesside energiavahetuse iseloomu muutus üldise sisemise energiavahetuse muutuse mõjutuse all,
  • psühho-füsioloogiliste protsesside energiavahetuse iseloomu muutus üldise välise energiavahetuse muutuse mõjutuse all,
  • harjumuslike seletuste ülekandmine tundmatutele fenomenidele,
  • “missioonilisuse sündroom”,
  • “suurõpetajaslik sündroom”,
  • “kehastuse sündroom”,
  • “reinkarnatisooni sündroom”, mis tähendab “mitmekordset taassündimist pärast surma”,
  • “kõrgeltsündinu sündroom”,
  • “ärasöömise sündroom”,
  • “süüdlase otsimise sündroom”,
  • kõrgemate psühho-füüsiliste reaktsioonide spetsiifilised sündroomid ja “muukeskkondlik sündroom”,
  • ja teised, mis mingisugustel põhjustel siit puuduvad.

Kahtlemata see loetelu sellega ei piirdu siin, kuid meie jutustuse maht ei näe ette sellist sügavat probleemi sisse sukeldumist, mille puhul ei jääks osakestki kirjeldust, mis oleks jäänud väljapoole siinsetest lehekülgedest.

Mõtlemisprotsesside iseloomu muutused seoses organismi kõrgenenud  isikliku energeetilisusega.

Muutused, mis avalduvad inimeses seoses ootamatu, eelnevalt ettevalmistamata loomuliku energeetilisuse teadvustamisega, kujundavad temas esmajärjekorras tunde „väljavalitusest”, kuna kogu sotsiaalselt-riiklik ja religioosselt-esoteeriline hariduslik poliitika, koolitus- ja teadustöö, kogu oma võimaluste jõust, millegipärast, veenab inimesi loobuma ilmselgest: bioenergoinformatsioonilised protsessid on olemas ja nad osutavad neile vastavaid mõjutusi.

Pole siin midagi imestada, kui inimene, kes aktsepteerib õppimise protsessi koolis, kutsekoolis, ülikoolis ja akadeemias kui ainuõiget, kohtudes efektiga, mis varem “selle kõige tõelisema õppeprotsessi” poolt püüdlikult hüljati, hakkab end tundma “looduse imena”. Seda  ei saa sugugi juhtuda näiteks Hiinas, Jaapanis, Indias ja Nepaalis, kus inimorganismi energeetilisuse mõiste on täiesti orgaaniliselt põimunud avaliku elu filosoofiaga.

Lisaks sellele, isikliku energeetilisuse muutumise protsessis, tavalisest oluliselt suurema hulga justkui olematute, kuid tegelikult osaliselt lihtsalt teistmoodi kutsutavate või ähmaselt registreerivate “peenmateriaalsete substantside” eritumine, mis on absoluutselt mittevasturääkivad ühelegi bioloogia või füüsika seadusele, provotseerib mõtlemise laiale uurimistegevusele, mille käigus “ise enda” isiklike avastuste hulk  “ise enda” jaoks on selline, et on möödapääsmatu aistingu tekkimine, et avastuste laviin ei lakka kunagi, ja tulemuseks selgub, et “ei ole olemas kõvemat muna, kui keedetud”, või, lihtsalt öeldes, võib tekkida kahtlus, et täpselt see “ekstrasensile äärmiselt sarnane” – ongi Kõigeväeline… Jumal, selles mõttes… Temal endal muidugi… Noh, ja tema austajatel…

Liiga palju muutusi iseendas ja ümbritsevates asjades vajub paljukannatanud “algajale ekstrasensile väga sarnase” inimese pea peale…

Mõtlemistegevuse muutus välise energiavahetuse muutuse mõjul.

Analoogiliselt, või sarnaselt eelmisele, täiesti ettevalmistamata inimene kohtub järsku faktiga, et ta muutub suuteliseks märkama teda ümbritsevat energiavahetust, mida, sarnaselt eelpool kirjeldatule, ei peaks eksisteerima; aga veel nägema Seda või tunnetama – üldsegi ei peaks…

Mis jääb järgi “algajale väga sarnasele”, kuidas mitte “hulluda”, pehmelt öeldes, enda kujutletavas eksklusiivsuses? Ta “ähibki”, jälgides, lainetena tema kehal ekslevaid erinevamaid aistinguid, nende väljavoolu keha piiridest väljapoole, ning vastupidi, nende, temale vajalike “mitte-eksisteerivate” substantside immutamist teda ümbritsevast keskkonnast.

Veelgi enam – alates tänasest, need, kes veensid teda, “üsna sarnast”, väidetavalt “mitte-eksisteerivates imedes”, korraga lakkavad olemast autoriteedid, aga nende koha võtavad hetkega need, kes, selle “äärmiselt sarnase” arvates, autoriteetide peale kõige  produktiivsemalt sülitasid.

Koolipraktikas on olemas äärmiselt õpetlik näide sellisest suhtumisest kõikide sellele järgnevate järeldustega. Kui “algaja teadlane” omandab geomeetria aluseid, siis talle tungivalt tõestatakse, et kaks paralleelset sirgjoont ei saa põhimõtteliselt ristuda. Ja siis kui ta on rajanud oma eluliste huvide loogika nende kahe sirge joone alatu käitumise järgi, teatatakse talle, et on olemas ka üks teine arvamus, härra Lobachevsky oma, mille järgi kaks paralleelset sirgjoont, mis ei peaks ristuma, võtsid kätte – ning ristusid….

Olukorra muudab veel süngemaks või keerulisemaks fakt, et “äärmiselt sarnane”, pöörates ära “autoriteetidest”, hakkab omandama välise energiavahetuse reguleerimise oskuseid, mis tõstab märkimisväärselt tema arvamust iseendast ning oluliselt vähendab eilsete “autoriteetide” staatust. Veel enam, tasub eilsel teaduse-“autoriteedil” ainult “piuksuda” televisioonis “mitte-eksisteerviate asjade” teemal, kui teleriekraan on hetkega täis sülitatud  “algavale ekstrasensile sarnase” poolt. Olukorra päästab ainult see fakt, et real põhjustel need “algajad” püüavad selles etapis televiisori vaatamist vältida….

Mõtlemistegevuse iseloomu muutus seoses mõtlemise “fantaasialiku” kalduvusega.

Kes pole nõus selle väitega – see on veendunud optimist, sest  ainult optimist võib pühalt uskuda meie mõtlemise “korralikkusesse” ja “loomulikkusesse”.

Näitena võib meenutada meie rännakuid metsa, parki, metsatukka või lihtsalt aeda “loojangujärgsel košmaarsel tunnil”. Ei ole veel unustanud imelikke fantaasiaid, mis iga järgneva ähkimise, liigutamise, krabistamise korral põõsas teie tajumist saadavad?

Meenutaks ehk juhuslikult ka neid mõtteid või nende katkeid, mis “hulguvad karjadena” “mõõtmatutel mõtlemisavarustel”, siis, kui pärast tundeküllast päeva püüame lihtsalt uinuda, aga mitte uurida “mentaalse” ehk “mõtlemis-loomakasvatuse” küsimusi nendel samadel, eelpool mainitud avarustel.

Aga kas mäletate erakordselt huvipakkuvat noorukiea mängu, kus võetakse tavaline makk ja lindistatakse ähkimist, puhkimist, röhkimist ja hüüdeid, mis pärast antakse “kuulamiseks” “õueühiskonnale”? Efekt on jahmatamapanev, kuna valdav enamus, väljaarvatud eriliselt kahtlustatavad, tunnevad kohe nendes häälitsustes ära seksuaalseid motiive… Ning pettuvad hirmsasti, saades teada, et tegelikult toimus kõigest WC-poti vahetamine.

Eksisteerib äärmiselt huvitav tähelepanek, mis tõestab ülalpool kirjeldatut: “algavatele ekstrasenssidele väga sarnased” kõik ennetasid oma karjääri:

  • filmide vaatamisega  “fantaasia”, “imedeloomise” või “esoteerilistel” teemadel,
  • raamatute läbilugemisega, eelpool mainitud teemadel,
  • vestlustega kirjeldatutele sarnastel teemadel,
  • viibimisega kohtades, mis vastavad osutatud teemadele
  • muu, sarnase iseloomuga.

On olemas grupp ekstrasensse, kes “vallatlevad” meie uurimuse ainega juba varajasest lapsepõlvest alates, kuid jutt pole neist. Nende käitumise spetsiifika ja erilisus eristub tugevasti nende käitumisest, kellele see “kukkus” ootamatult pähe juba küpsemas eas.

Pannes käe südamele ja tõotades “rääkida tõtt ja ainult tõtt ja mitte midagi muud, kui ainult tõtt” – kuid kes teist keelduks asumisest sihukese “fantaasialiku”, “okultse” või “piibelliku” seikluse keskel? Ja veel nii, et “jäädvustaks”, ja “viiks üles”, ja “tõstaks”, ning “libistaks”…

Energiavahetuslike psühho-füsioloogiliste protsesside iseloomu muutus üldise sisemise energiavahetuse muutumise mõjul.

Mitte kellelegi ei ole saladuseks, ei teaduse tegelasele, kes on „valgustatud teaduslike pingutuste säraga“ ega väheharitud “šamaanitsevale” külatervendajale, ega isegi inimesele, kes on meie poolt arutatavatest teemadest üsna kaugel, et seedeprotsessid inimese organismis sõltuvad küllalt tugevalt üldisest seisundist, huvide püüdlustest ja teatud “organismi psühho-füsioloogilisest valmisolekust“.

Niisiis, paljudele inimestele on täiesti teada, kaasaarvatud ka meie huvidega mittekoormatutele, et toit, mis on söödud valel ajal ja vales kohas, võib ka mitte omastuda nii nagu tavaliselt, lisades ainult muret meie niigi mittepilvitule eksistentsile. Kuid sellise “mitteomandatu” tagajärgedest ei tasu isegi rääkida, eelkõige siis, kui ees seisab järgmine söögikord, „kuna sellised vestlused ei ole mitte isu parandavad“…

Eelpool olev pole üldse öeldud sellepärast, et “ennast teiste kulul lõbustada”, meenutades vähe isuäratavaid üksikasju meie elus, vaid ainult selleks, et tuletada meelde: meie psüühilisest häälestatusest sõltub liigagi palju meie toidu seedimises.

Nii ka meie puhul: inimese üldise psühholoogilise häälestatuse muutus “praktiseerivat ekstrasenssi meenutaval” inimesel, muudab üsna tugevalt inimorganismi “peente koostisosade” väljatöötamise skeemi ja eelkõige erineva koostisega välju: lõhnalistest kuni jumal teab millisteni.

Võimalik, et mõni nendest, „meie jaoks enam mitte autoriteet“, vastavalt eelpool toodud asjade seisukorrale, jälle „pistab oma nina välja“ ja teatab tagasihoidlikult, et „mingeid biovälju ei ole olemas“, nagu on mitmete „teadlaste“ poolt juba korduvalt teatatud nii pressis, kui ka avalikult, mille kohta võib alati teada anda järgmist:

  • kui jutt käib väljadest, mille küljes peab juba nende avastamisel rippuma sildike „bioväli“ – siis jah, tõesti, selliseid ei ole olemas,
  • kui aga jutt käib meie ettekujutusest “bioväljadest”, siis on see kõigest kogum, juba tuttavatest ja seal hulgas, kaasaegse teaduse poolt hästi kirjeldatud väljadest, mille kogu erinevus “väljadest” seisneb lihtsalt nende erilises “doseerituse” ja “vastastikuse seose” vormis, mis on neile omased just nimelt “bioaktiivsele olendile” – loomale või inimesele kuulumise momentidel, ning samuti ka mõningatest, kaasaegse teaduse poolt mitte registreeritavatest väljade liikidest.
  • ja kui see sama „pikk nina“ kukub uuesti kisama, et „kõik väljad on kaasaegse teaduse poolt ära registreeritud“, siis tasub teda torgata meeldetuletustesse, et Mikluhho-Maklai poolt avastatud põlisrahvas paapuad, pidasid ennast kõrgelt arenenud hõimuks ja vanad roomlased – üldsegi erakordselt tehnoloogiliseks ühiskonnaks, kuid ei esimesed ega teised ei omanud mikroskoopi, mis ilmus mõni aeg hiljem ja naerutas väga kuninglikke briti teadlasi, kelle hulgas, muide, olid siis ja on kuni tänapäevani erakordselt tuntud ja geniaalsed teadlased. Seega kaasaegne „paapua“, koormatud suure hulga ilusate „paberite“ ja „rauaga“, pole paljuski parem keskaegsest paapuast, väites samamoodi nagu esimene, et „kõik on juba avastatud“….

Kuid peale selliste „paapuate“ eksisteerib veel suur hulk lihtsalt teadlasi, kes tegelevad just nende samade väljade uurimisega, väidetavalt „olematute“ väljadega ja on väsinud kordamast nii „uskujatele“ kui ka „uskmatutele“ teaduses, et see kõik „on olemas“, kuid seda on väga raske registreerida ja uurida.  Ainult laisk ei leia tänapäeval neid teadustöid, mis seda tõestavad ja seletavad.

Energiavahetuslike psühho-füsioloogiliste protsesside iseloomu muutumine väliste energiavahetuste muutumise mõjul.

Vähe sellest, et ka isiklik psühho-füsioloogiline seisund, mis on muutunud “m….le äärmiselt sarnase” hinge sügavaimate nurkadeni, tegeleb toiduseedimise protsesside süvaümberkorraldusega, siis veel ka uuesti avaldunud “aktsent” organismi jaoks “välistele”, ümbritsevas ruumis “laiali valgunud” ja sealt organismi tõmmatavatele suhteliselt “peenetele” väljalistele ja materiaalsesarnastele substantsidele (andestage moonutuslik vägivald keele ja teaduse kallal) muudavad neid samu paljukannatanud sisemisi psühho-füsioloogilisi protsesse.

Toimub see seoses sellega, et need samad “välised” tinglikult “peened” keskkonnad, mida meelitatakse “erakordsele sarnase” inimese organismi, hakkavad aktiivselt sekkuma gaasivahetuse, väljamoodustumise ja rutiinse toiduseedimise protsessidesse, esitades inimesele endale terve laviini kõige erisugusemaid, kuid üldse mitte ilmtingimata – meeldivaid, “üllatusi”. Kes on selle läbinud – see teab.

Välised energiavahetuslikud protsessid võib jagada kahte rühma:

  • loomulikult-suurenenud vajadusest-tingitud energiavahetused, mis tähendab need protsessid, mis on, olgugi et suurenenud, aga ikkagi olnud meil organismis ka varem olemas,
  • psühho-juhitavad energiavahetused, mis osutuvad meie ettevalmistamata organismile teatud “avastuseks”, üle kallates meie “psühho-füsioloogia” uute aistingute vooga ja täieliku “destabilisatsiooniga”, see tähendab sisemise oleku “juhitamatu vankuvusega”. Need aistingud on uued, väga-väga huvitavad, õpetlikud ega vaja nendega eksperimenteerimiseks laboratoorset sisseseadet. Siit – nende suur ligitõmbavus äsjailmunud “imetegijale”: odavus, kättesaadavus ja haridusnõuete puudumine.

Edasine on juba üsna lihtsasti arusaadav: selline sekkumine kutsub vältimatult esile protsessid, mis kaootiliselt reguleerivad ümber kesknärvisüsteemi, endokriinse süsteemi ja selle kõige tagajärjena kogu organismi toimimise tervikuna. Inimene, kes on “algaja ekstrasensiga sarnane”, saab sellise tulva uusi, kõige erisugusemaid, ja mis eriti väärtuslik, kergesti kättesaadavaid isereguleeruvaid aistinguid, et võrreldes selle “aistingute maruga” näib kõik eelnev lihtsalt “armetuna” ja äärmiselt hääbununa…

Vaat nüüd võib proovida teha täiesti lootusetu katse seda “kellegagi sarnast” inimest ümber veenda selles, et siin, õigupoolest, pole midagi pistmist “kõrgemate jõududega”… Jajah, või narkomaani – et narkootikum ei puutu asjasse, või maniakki – et tükeldamisega seks, või alkohoolikut – et alkohol, või poliitikut – et tribüün, või teadlast – et teaduslik uurimistöö…

See “päästmise” katse, rääkides täiesti vaimsusevabas keeles, tähendab üldarusaadavalt, – on kasutu “nagu koolnule kuppude panek”, ja te võite oma abiga julgelt minna sinna, kuhu tõmbab, kuna, kordan, selles olekus inimene saab sellise “laine” aistinguid, et ei mingid sugulus-, poliitilised ega ärisidemed ei ole väärt minutitki neist aistingutest.

Keegi ütleb: “Aga vaat minu tuttav kaebas nende seisundite üle ja palus nende vastu abi…”

Kas teil pole tulnud ette suhtlemist alkohoolikute või narkomaanidega? Nad jutustavad äärmiselt veenvalt oma piinadest enne järgmist doosi…

Harjumuspäraste selgituste ülekandmine tundmatutele fenomenidele.

Tajumise vahetumise protsessis ülalkirjeldatud põhjuste mõjul, omandab “algavale ekstrasensile väga sarnane” inimene hulga harjumatuid omadusi, millele ta püüab leida täielikku rakendust:

  • “laieneb tajumine”: värvi-, heli-, puute-, lõhna- ja muud tajud,
  • “süveneb tajumine”: “sukeldumine” esemetesse, vormidesse, helidesse, sündmustesse ja nii edasi,
  • “teravneb tajumine”: helid, kujutised, muu erinev,
  • “kiireneb tajumine” –  analoogselt ülalesitatuga,
  • “pehmeneb tajumine” ja nii edasi.

Nimekiri võib olla üsna mahukas.

Kuna meie uurimuse eesmärk, kahjuks, ei ole meie poolt puudutatavale alale “reklaami” loomine, siis me ei hakka “avanevate perspektiivide ilu peensusteni lahti kirjutama”, ütleme siin üksnes seda, et inimestel, kes pole taolist kogenud, ei ole mitte niivõrd raske, kuivõrd lihtsalt võimatu endale ette kujutada seda, mida määratleti ülalkirjeldatud kategooriatega.

Tähtis on mõista ja omaks võtta järgmist: inimene, keda peatumatult “tõmbab”, rääkides narkomaanide keeles, aistingute, kujutiste ja vormide ülekülluse pinnas, üritab täiesti teadvustamatult kinni haarata kas või millestki talle tuttavast eelnevast kogemusest, mis annaks talle kui mitte just “pinna jalge alla”, siis kas või “tuule tiibade alla”.

Selliste otsingute tulemuseks saab, reeglina, mingi “konks” “sarnasuse vormis”: jaanalinnu monoloog – “kui ma küll ei leia muna, siis võib-olla haun arbuusi?”. Teadvus haarab kinni juba mis tahes “analoogiate”  sarnasustest, tihti reaalsest originaalist üpris kaugetest.

Tulemusena kujuneb sellisel “algava ekstrasensiga üsna sarnasel” välja “oletuste kompleks”, kui ta, juba harjumusest, interpreteerides, see tähendab “endale selgitades”, heidab kõrvale üha suurema ja suurema osa mittevastavatest, meie tajumist ja tajutavat moodustavatest algsetest “vorm-interpretaatoritest”, vähendades täiesti tundmatud fenomenid väga harjumuspäraste efektide tasemele. Sedasi, toetudes värvi sarnasusele, on küllaltki lihtne puistata lusikatäis soodat soolamist ootava supi sisse, või magustamiseks – tee sisse.

Edasi arenedes hakkab “oletuste kompleks” suurendama erinevust nähtava ja soovitava vahel ja, tulemusena, kõige sagedamini, inimene, kes kannatab “selgeltnägijale” või “selgeltkuuljale” sarnasuse all, töötab välja “sisemise psüühilise teatri” erilise vormi, mis mängib ette seansi “seoses kõrgema mõistusega”, selle žanri kõikide kaanonite järgi, kooskõlas treeningute ja stsenaariumidega, mis on  selle sama “kellegile äärmiselt sarnase” poolt välja pakutud.

Muide, aga miks “ekstrasensile üpris sarnase”? Kõik on äärmiselt lihtne: rõhuv enamus nendest, keda me teiega siin loeme nendeks “sarnasteks”, ei võta kategooriliselt vastu mingitki nimetust, või siis on nende nimetuste hulk selline, et üksi nende üleslugemisega  võiks luua konkurendi Issandale Jumalale ja Gautama Buddhale, Tathagati äravalitud pojale. Kuna me selles küsimuses Kõigekõrgemaga konkureerida, Jumal hoidku, ei kavatse, siis koondasime nad kõik ühte kategooriasse: “ekstrasensile üpris sarnased” isikud, ülivastuvõtlikkuse ja -solvuvuse tunnustel.

Kõrgestisündinu sündroom.

Jällegi, lähtudes üsna üksikasjalikult ja arusaadavalt välja toodust, ei ole raske hakata kahtlustama, et nende efektide olemasolu puhul, inimene, “algajaga sarnane”, või “hüper-super” või väga unikaalsete võimete omaja, oma kirjaoskamatuse (või valgustatuse puudumise) pinnalt, üpris õigustatult tõstatab küsimuse: “Aga kes siis mina olen?”

Rumal, eks? Äärmiselt rumal küsimus… Noh, kes ma siis võiksin olla – selliste erandlike võimaluste juures.

Ja siia lisandub veel midagi valdkonnast “harjumuspäraste selgituste ülekandmine tundmatutele fenomenidele”, nojah, ja lisaks väheke fantastilisust, alates “mõtlemistegevuse iseloomu muutusest seoses mõtlemise “fantaasialise” kalduvusega”, mida on kirjeldatud ülalpool. Kas seletused on tõesti vajalikud?

Siis lugege uuesti käesoleva paragrahvi pealkirja…

Seletatule võib lisada vaid juba eespool kirjeldatud tsitaadi: “Pannes käe südamele ja vandudes rääkida tõtt, ainult tõtt ja ei miskit muud peale tõe” – noh, kes teist keelduks olemast sihukese “fantastilise”, “okultse” või “piibelliku” seikluse keskmes. Jah veel nii, et ” püsiks”, ja “viiks üles”, ja “tõstaks” ja “laksu annaks”.

Missioonilisuse sündroom.

Noh, aga kui vastavate jaotuste päritolu ja kuuluvuse osa on lahendatud, siis jääb üle veel küsimus: “Milleks veel mind siin vaja? Sellist kõrgestisündinut? Miks siis mina, siia?”

Te ei taipa? No, milline põhjus võis tuua tema, “mõnevõrra sarnase ja kordumatu” “inim-sipelgapesa” sisse.

Taipate ise või loete alapealkirja? Teine asi on, et missioonilisused – need on erinevad: lihtsad – idiootidele; keerulised, kavalad ja progressiivsed – on isiklikult mulle…

Mitte nii, et minu jaoks isiklikult, aga – selle sama missioonil olija jaoks…

Suurõpetuslik sündroom.

Edasi on juba päris lihtne, isegi huvitav pole enam: “No juhul kui on “missioonilisus”, siis kellena?

Vot, täpselt! “Suure Õpetajana”!!!

Kas pealkirjast lugesite või arvasite ise ära?

Aga õpetada võib erinevalt: heade ja halbade näidete varal, varjatult ja avalikult, individuaalselt ja laiaulatuslikult…  ainult kui varjatult – siis kuidas inimesed aru saavad keda tänada?…

Kehastumise sündroom.

Kõik kerge sai läbi – ülejäänut tuleb mõista – raskelt ja järjekindlalt, ja paragrahvide nimetused siin enam ei aita. Niisiis, “kehastumise sündroomil” on omad põhjused, ja põhjused on piisavalt olulised, et analoogselt kolme eelneva mõistega, neid üsna lihtsalt kindlaks teha, neid tagasi lükates või kinnitades.

“Kehastumise sündroomi” tekkimise peamiseks põhjuseks on inimese väliste energiavahetuse protsesside tagajärjed, mis said alguse selle inimese sünnihetkel, kes hiljem muutub “nii sarnaseks …”.

Psüühiliste protsesside ülesehitamisel inimolendis omavad tohutut tähtsust mitte üksnes “geenid”, mida antakse vahetute vanemate poolt üle oma järglasele, aga ka need samad “psühho-energo-informatsioonilised koostisosad”, mis kujutavad endast:

  • ühest küljest – vastastikuse mõju erilisi peenemaid “nüansse” kaasaegsele seadme-eksperimentaalsele teadusele juba tuntud väljades, potentsiaalsetes vormides ja muudes fenomenides. Kusagil, milleski osaliselt meenutab see:
    • “informatsiooni” ülekannet täpselt fikseeritud kujul “kõval infokandjal”,
    • teises vormis – “informatiivsete maatriksite” ülekandmist, mis ise on, teatud määral, “infokandjate” erilised vormid,
    • kolmandal kujul – erilisi “informatsiooniliste reservuaaride seisundeid”, mis seisnevad pika-ajalises “saatmises” ja “ajalises korrektsioonis”, see tähendab midagi “kohandamise”-taolist eriliste “resonantside” teel – kui langeb kokku, ja “dissonantside” teel – kui ei lange kokku, laineliste, sageduslike või mingite muude vastastikuste mõjudega.
  • teisest küljest, nagu muuhulgas ülal juba räägitud, – erilisi peenemaid nüansse väljades, potentsiaalsetes kujudes, aga samuti, võimalik et meile täna täiesti kujutlematutes vormides: harjumuspärastes, fantastilistes või – täiesti müstilistes…

Ülalloetletud suhteliselt “peenetes”, väljalistes või muudes, tähistatuna nii, nagu on tajumisele mugav, “substantsioonilistes moodustistes”, see tähendab “peenmateriaalsetes vormides”, juba eksisteerivad erilised, juba enne meid “sisse kirjutatud” ja meie kaasaegsete poolt “sisse kirjutatavad” infohulgad toimunud ja toimuvatest sündmustest.

Kaasa tõmmatuna meie psüühikasse need “loetakse läbi” ja “interpreteeritakse”, kandes üle oma mõttelised esitused üle selle psüühika valdajale. Kujutlege endile, et te juhuslikult lülitusite võõrasse telefonivestlusse ja, olles äärmiselt kahtlustav inimene, kannate enda peale üle selle, mida räägitakse teisele, ja veel vestluse eelneva osa mõttelistest keerdkäikudest aru saamata.

Tekib olukord, kus kõigele, mis on tuttav lapsepõlvest või noorusest, pannakse peale uus vaade asjadele ja tulemuseks – tunne, et me elame, üldsegi mitte siin. Aga mida me siis, õigupoolest, siin teeme?

Ah niisama, kehastusime… Mis, kas on keelatud?…

…Kõik ülejäänu on küllaltki üksikasjalikult esitatud ülalpool: nii soovid, mis ilustavad olukorda ja esitavad soovitu tegelikkusena, kui olukorra ulmelisus, kui huvi “tasuta suurõpetajaks  olemise” suhtes, ja ülejäänud muu…

“Reinkarnatsiooni” s.t “uuestisündimise sündroom”.

Siin esineb situatsioonide mitmekesisus, mida on kirjeldatud eelmises paragrahvis. Erinevus seisneb ainult terminites: see, mis kristlasele ja moslemile “on kehastunud”, budisti ja hinduisti jaoks mitmekordselt reinkarneerub. Isikute vaadete,  selgituste ja õigustuste süsteem on, “ekstrasensidega väga sarnastel” – üsna sarnane, erinevus – detailides.

Õgitavuse sündroom.

Energiavahetuse protsessidega tutvumise protsessis põrkub inimene, kes on “algajaga sarnane”, aga sageli ka “piisavalt kaua praktiseerinud ekstrasenss”, kokku sellega, et väljalise iseloomuga “energo-materiaalsed substantsid” mitte ainult imenduvad tema kehasse, andes selle sama keha valdajale hingelise rahulolu tunde, vaid tema üllatuseks ka omavad:

  • võimet tema organismist iseseisvalt “väljuda” – ilma selleks nähtavate aluste ja põhjusteta, mida, kõige tihedamini, tajutakse “sarnaselt”, nagu viidet “varjatud müstilistele mõjudele” või haigusele,
  • võimet “tema pühaduse” organismist lasta välja voolata inimeste suunas, kelle suhtes ta varjatult sümpaatiat või vastupidi “antipaatiat” tunneb – ja ilma tema, “pühaduse”, nõusolekuta, mida ta võtab vastu kui “energeetilist vampirismi”,
  • võimet jälgi jätmata tarbida inimese enda organismi, hirmutades teda “mõistetamatute mõjude vormidega”,
  • teisi huvitavaid omadusi, ”milliste” arv on väga lai ja ülesloendamisele ei kuulu…

Selle tulemusena tõstab keegi, “algajale…” või “äärmiselt küpsele ekstrasensile” sarnane, meeletu kriiske, milles kuuldakse mõningates momentides viitamist kellegile, kes temalt justkui “verd imevad”, teda ”õgivad”, ”tühjaks imevad” ja “külge imevad”. Sama irvitav tajumise “füsionoomia” koos “kõverdava” mõtlemisega, heidavad naudinguga sellele “kannatajale” “perekonna-”, ”ees-” ja “isanimesid”, nende väidetavate süüdlaste paksust pakist, nendest, keda see “sarnane” kadestab, või mida ta tahab, meenutab, ja, üldse, – “et oleks”, mis tähendab labast rahvalikku mõtet: ”Ah, mida nemad…” Ja vastu molusid…

Sellisele vaesekesele saab vastata vaid mõningate variantidega, mis on väljendatud mõnedes vihjetes:

  • “Ega sellest midagi ei ole, et me siin sinu õhku hingame?”
  • “Ega sellest midagi ei ole, et me ühte kanalisatsiooni hm… ühiselt, teeme?”
  • “Ega sellest midagi ei ole, et meie lõhnad segunesid?”
  • ja veel spetsiaalselt: “Läheks sa õige, vali: kas psühhiaatri juurde, või Uurali taha metsadesse…”

Kui  viitsimist on, siis võite teatada sellisele “õgitavale”, et on olemas selline mõiste, nagu “vahetus”, ja see võib olla erinev ja isegi väga erinev, aga kui ta ikkagi ei nõustu, siis las proovib istuda päeva kolm ilma tualetita – vaatab, ja taipab, et organism mitte ainult ei tarbi, vaid annab vahetevahel ka ära …

Süüdlase otsimise sündroom.

Selle sündroomi kohta võib rääkida lõputult. Kui eelpool tekstis olevaid kirjeldusi tähelepanelikult uurida, on kõigile täiesti selge, et sageli on “algajale ekstrasensile sarnane” inimene äärmiselt upsakas, kergelt solvatav, ambitsioonikas, pika vihaga ja mitmepalgeline isik. Kui ta selline ei ole – tähendab, et võib lisada ka veel selle, et ta on kaval isik ja varjas end…

Kogu ülalpool kirjeldatud “meeldivate” inimlike omaduste küllus, ilusti pakitud kaastunde, maailmatunnetuse ja – tajumise filosoofiasse, aga ka see pakend ei suuda peita erilist “lõhnakest” , mida mitte märgata võib vaid ainult see, “kellele enesepetmine on rõõm”.

Aja jooksul need omadused, kas omandavad teatud “juhitavuse”- vähemusel “endistest algajatest”, või omandavad erilised “karistamatuse” omadused – “missioonilisuse” põhjustel, ja kõik need ebameeldivad teisendused, mis on kirjeldatud ülalpool esitatud olukordades, paiskuvad välja paljukannatanud austajate, “ala harjutamise” semude, külastajate ja lihtsalt lähedaste ja tuttavate hulkade peale.

Nimelt siin selgub, et “suure Õpetaja kõhulahtisus – on tema vaenlaste alatud salasepitsused” – just nagu muudel põhjustel kõhulahtisust ei eksisteeriks; mõni “suure Õpetaja vaevus – julmadest mentaalsetest mõjutustest” – nagu kunagi varem poleks vaevusi tundnud; ja surm ise “suure Õpetaja surm – pahatahtlike viimasest rituaalist”, nagu muidu, kui nad midagi ei teeks – elaks too igavesti.

Lühidalt – kõik, raiped, on süüdi … Aga milles – ütleb ette tema enda väärastunud tajude sfäär, mis nüüdseks juba, ainukesena “teab ja räägib tõtt”. Mäletate “Kassi maja”: “Mulle kits just ütles, et meil on ruumi vähe”…

Spetsiifilised kõrgemate psühho-füüsiliste reaktsioonide sündroomid ja muukeskkondlik sündroom.

Muukeskkondliku sündroomiga on kõik niigi selge, analoogiliselt eelmiste näidetega. Piisab lihtsalt mõnede mõistete ümberkorraldamisest – ja pilt neist on selge. Lühidalt – “jalutab tulnukas Vasja Ivanov püksata”, hulk “fantaasiat”, natuke “ekstaasi” – täielikus “kaifis”.……

Muude sündroomidega – nende “pilved” ja “kuhjad”. Nende üldist spetsiifikat on kerge määratleda, lähtudes eelpool kirjeldatust, konkreetselt – võib jääda mõnevõrra meie jutustuse üldisest kulgemisest kõrvale.

Üldistest võib lisada ainult ainult mõned:

  • tõepoolest, ülapool kirjeldatud protsessidega võivad tõusta pinnale väga erinevad aistingud, ja mitte tingimata meeldivad – mõnikord “väga paljus vastupidi”,
  • kindlasti, psüühiline stabiilsus, seoses eelpool kirjeldatud protsessidega, vajaks natuke suuremat stabiilsust, kuid igasugune katse teda – seda stabiilsust – tagasi tuua, komistab eelpool loetletud probleemidele,
  • jah, “poleks paha neid algajaid juba kohe läbi kloppida”, et avalikkust mitte häirida, aga siis ei oleks ju teisi, kes nendest algajatest tekivad,
  • ja üldse: kes siin tekstis ütles, et ei ole olemas “reinkarnatsioone”, “kehastumisi”, “selgeltnägemist”, “tervendamist”, “parakineetikat” ja muud taolist? Jutt käis vaid sellest, et sonimist ei võetaks kõige selle pähe, mis siin loetletud ja erinevatel põhjustel mitte loetletud.

Näete nüüd? Siin teile nüüd veel üks sündroom – puhtal kujul…

Aga kui hästi kõik algas: oleks võinud kõik šarlatanid “ärašarlataniseerida”…

Ei saaks. Probleem on kasvatuse, väljaõppe ja spetsiaalse ravimise, vabandage – mitte psühhiaatrilise, puudumises. Ja lihtsas isiklikus eneseaustuses.